Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kõik taevad laulvad

31.08.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Kunstnik Eva Jänes on aastaid korraldanud Eestimaa ja ka Soome erinevates asutustes usuainestikuga maalinäitusi. Eelmine neist toimus Ungari Instituudi ruumides. Seekordne, pealkirjaga «Au olgu Jumalale» on taas koha leidnud Tallinna Jaani kiriku lõunatiivas.

Näitusel eksponeerivad oma töid 12 kunstnikku, igaühel neist oma vaatenurk ja väljenduslaad. Ilmselt pole ükski töö valminud n-ö sihttellimusena. Valik on tehtud nii varajasemast kui ka selle aasta loomingust.

Kunstiteos on oma olemuselt ambivalentne, lubades mitmeid erinevaid mõistmistasandeid, seepärast on peale dialoogi autori ja vaataja vahel oluline ka kogu kontekst – nimetus, ruum, kaasesinejad, kujundus, valgustus. Seekordne kooslus väärib tähelepanu, seepärast peatuksin lühidalt igal tööl eraldi.

Näituse pealkirjaga kõige otsesemalt haakub Lola Liivati «Kiituselaul» – pikal aluspinnal hoogne, abstraktne värvide mäng. Kas põhjustas seda näituse vaatamist saatev orelimuusika või kogu eelmainitud kontekst, kuid nii mitmelgi puhul läksid mõtted maali ja muusika seostele. Nii kandis maali suurt horisontaalset pinda haarav liikumine minu jaoks «kõik taevad laulvad» meeleolu.

Ülevast tundest on kantud ka Kristiina Kaasiku «Diffusio II». Siniste-kollaste värvikoosluste tundlik hajumine-ühinemine, märkimaks maad ja taevast, maiseid ja taevaseid pühakodasid – ja kõige selle üle valvavat-valitsevat pehmet, ebamaist helendust.

Kui Kristiina Kaasik saavutab õhulisuse ja kerguse läbi tiheda pintslikirja, siis Kreg A. Kristring taotleb lausa akvarellilikku läbipaistvust ja nappi pinnatöötlust. Tema maalis «Kolm ühes» on Keegi, kelle pea on kui avatud raamat, kelle rinnas on haav. Pidevalt korduvad kolmekordsed pintslilöögid.

Maheda, kontuure hajutava maalimislaadi suurmeister Peeter Mudist on seekord esindatud maaliga «Ristilt võtmine». Näib, nagu looks kunstnik oma kujundid ei millestki – vaid pühendumisest ja (hinge)õhust. Kõik on loomulik, kerge ja vaba, isegi helge, ning seda ka selles stseenis, kus pole rõhutatud traagikat, vaid hoopis vabanemist, lõppu kannatustele (ristipuust naelu eemaldav ingel).

Heledas koloriidis on ka Leili Muuga «Vestlus» – hallikassiniste võlvide all värvide ergas, ülespoole pürgiv värelus. Tundub, nagu vestleksid siin omavahel muusika ja kirik kui arhitektuurne muusika.

Tiit Pääsukese küpspunases, maalähedases koloriidis «Suu naerab, süda muretseb» näeksin aga midagi eesti rahvaliku vaimuliku laulu («Mu süda, ärka üles» vms) meeleolust. Kunstnik jätkab siin oma viimase aja otsinguid maali pinna mitmekesistamisel. Kompositsiooni on liidetud valmiskujundid (põlled), lahti lõigatud ja taas kokku õmmeldud lõuendipind kannab endas ka sügavamat teavet. Vaataja otsustada jääb, kas põllel kujutatu on puhkenud roos või hoopis tärkav elu.

Antud näituse teemaga on esmapilgul nõrgemalt seotud Nikolai Kormašovi «Ootus» ja Tiiu Pallo-Vaigu «Pere pilt». N. Kormašovi maalil on kujutatud olmestseen – ukseavas seisev argise olekuga naine. Ent kunstnik on maalinud selle lihtsa stseeni tähendusrikkaks ja seesmiselt pingestatuks. Selgelt tajutavaks igatsuseks millegi kõrgema järele. Meeldivalt harmoneerub maaliga ka töö vormistus.

Oma maalis «Pere pilt» lehitseks kunstnik justkui vana perekonnaalbumit, kus aimuvad unustatud näod ja elustuvad ammused mälestused. Maalimislaad on viidud lähedaseks sajanditevanustele osaliselt murenenud värviga seinamaalingutele, millel kujutatu oli peamiselt religioosse sisuga.

Pühamehi maalib oma selges ja mõjukas stiilis ka Jüri Arrak. «Ristija Johannese» sisendusjõulist kompositsiooni täiendavad mõistatuslikuks jäävad märgid.

Midagi salapärast on oma rõõmsatoonilisele maalile kirjutanud ka Eva Jänes. Esmalt arvan nägevat päikest ja maapinnale laskuvaid soojendavaid kiiri, kollase ringi kõrvale on aga kunstnik maalinud mitmeid tähemärke. Tänu kirikuõpetajale saan teada, et sinna on kreeka keeles kirjutatud «Jeesus Kristus, maailma lunastaja».

Uno Roosvalti Norra-ainelises maastikumaalis on tajuda suurejoonelist, panteistlik-kristlikku loodustunnetust – tõusva päikese kiired (s)äratavad maa, ja miks mitte mõelda siin Edvard Munchi kõrval ka Edvard Griegile.

Mari Roosvaltilt on sel näitusel väike maal lihtsa pealkirjaga «Fraas». Sel terminil on oma tähendus ka muusikas – lõpetatud muusikaline mõte. Ja see punastes-rohelistes (jõulu)värvides ja särava tähevalgusega maal võtab kenasti kokku näituse mõtte.      

Maire Toom

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)