Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kõik saab alguse lapsepõlvest

15.06.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Hiljuti anti mulle isiklikult üle korralik kirjaümbrik ning paluti edastada peapiiskopile selles sisalduv pöördumine: ÕPETAJA ANNALIISALE! TAHAKSIN LUGEDA PIIBLILUGUSID. AGA MA EI OSKA VÄIKESI TÄHTI. TAHAKSID LAPSED SUURTE TÄHTEDEGA RAMATUT SIIS SAAME KA ISE LUGEDA. KRISTOFER, SIPSIKU RÜHMAST.
Sageli mõeldakse, et mida laps ikka taipab või aru saab, ent lapse jumalatunnetus või maailmakogemine võib olla palju ehedam kui täiskasvanud inimese erinevate mõjutuste ja mõttemallide poolt vormitud arusaam. Igasugune vormumine algab ju maast madalast ja siin mängivad rolli tegurid, mis alati meist endast ei sõltugi.
Minu nelja-aastase tööpraktika jooksul on vaid kaks lapsevanemat kirjutanud avalduse, et ei soovi oma lapse osalemist koolitundides, mida viib läbi kirikuõpetaja. See on positiivne tulemus, arvestades üldisi peamiselt täiskasvanud ja mõtlevate inimeste mõttemallidest koosnevaid umbusklikke hoiakuid.
Olen hiljuti pikalt vestelnud inimesega, kes soovib ristitud saada. Ta küsib ikka: «Ma usun, et Jumal on olemas, aga miks Ta laseb elada pedofiilidel ja miks üldse kõik maailmas nii halvasti on, kui Ta on olemas?» Ilmselt üsna klassikaline näide usku otsivast ja samas selles kahtlevast inimesest…
Jumala ja inimeste tegusid on pandud ühte patta aegade algusest peale ja nii see ilmselt jääbki. Samamoodi nagu segadus ja võitlus selle nimel, kelle usku tuleb ja tohib aktsepteerida ning millise piirini. Kas näiteks mošee ehitamine Eestisse pärsib meie julgeolekut ja religioosset vabadust või annab midagi juurde? Kas religioosne liberaalsus on meie nõrkus või tugevus ja kui kaugele see üleüldse ulatuda võib, ilma et meie rahvas selle all lõpuks kannatama hakkaks? Kust läheb piir selle vahel, mis on «oma» ja mida tuleb «igaks juhuks» aktsepteerida?
Kirik peab uuenema ajas – seda arvamust olen kuulnud õige mitmest suust. Eriti nendelt, kes ise kirikus väga käia ei taha. Kui küsin, mismoodi see uuenemine peaks välja nägema, on vastus üsna ühene: te peate rohkem rahva hulka tulema, mitte kaugenema ebamaisel kujul kantslisse ja altarisse. Ilmselt on see mõtlemiskoht. Sest soov ja igatsus on ju inimestes olemas, see on meis mingil kujul juba sellest hetkest peale, kui hakkame maailma enda ümber märkama.
Hinnangud ja segadus tulenevad aga üksnes teadmatusest, mida soodustavad ühiskonna hoiakud. Ent seni, kuni keegi kirjutab meile selliseid kirju, nagu kirjutas äsja lasteaia lõpetanud Kristofer, usun, et oleme võimelised tegema õigeid otsuseid ning mitte lõplikult ebamaisusesse kaduma. Andku Jumal meile selleks jõudu!


Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)