Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kõik on viirusega võrdselt haavatavad

03.11.2021 | | Rubriik: Juhtkiri

Kuidas lahendada koroonamõistatus, mis meie ette on asetatud? Eesti ühiskond on katki – vastakuti on nii vaktsineeritud kui vaktsineerimata inimesed, maskikandjad ja maskist keeldujad. Kõigil neil on omajagu tõeseid argumente, sekka vürtsiks libauudiseid. Olen ise vaktsineerimise pooldaja. Usun, et minu kergete külmetusnähtudega kulgev koroonahaigus on vaktsineerimise tulemus. Kuid on ka näiteid vaktsineeritutest, kes on haigestunud väga raskelt. 

Ristiinimestena peaksime hoidma ühte ja püüdma mitte üksteist verbaalselt rünnata selle pärast, mida üks või teine vaktsineerimisest arvab. Me ei ole üksteisele vaenlased, vaid õed ja vennad, kel tuleb üheskoos lahendada koroonaviiruse leviku piiramise, enda ja lähedaste turvalisuse ja tervise hoidmise ülesanne. 

Meil tuleb jõuda tegevuskavani, kuidas koroonaviirusega koos elama hakata. Välja peab töötama toimimisjuhised neile, kes on vaktsineeritud, kuid võivad nakatuda. Samal kombel tuleb valmistada ette plaan nende jaoks, kes erinevatel põhjustel ei ole vaktsineeritud, kuid samuti võivad nakatuda.

Olen omal nahal saanud mõne päeva eest kogemuse, et ma ei suutnud hoolimata vaktsineerimisest hoiduda koroonaviirusega nakatumisest. Vaktsineerimispass andis võltsturvatunde. Taasnakatumine kinnitab, et tegelikult ei ole vaktsineerimispass enam mingi tõestus, et inimene ei haigestu või ei kanna viirust. Kardan, et ka need riigid, kus on tänaseks saavutatud kõrge vaktsineerituse tase, seisavad ühel hetkel silmitsi taasnakatumiste kiire kasvuga. Vaktsineerimisest on saanud kinnisidee ja muid alternatiive ei kaalutagi. Samas kui vaktsineerimisega on riik ebaõnnestunud ja nakatumise ring on jõudnud vaktsineeritute kätte, tuleks korraks mõelda, kas on mõni alternatiivne viis ühiskonna avatuna hoidmiseks, mis on universaalne ja sobib ühtviisi nii vaktsineeritutele kui vaktsineerimata inimestele. 

Äkki tuleks vaktsineerimise propageerimisega paralleelselt tõhustada ja laiendada regulaarset testimist. Kõik, kes kodunt väljas käivad, lasevad teha uue testi teatud aja tagant. Tasuta! Ühiskonna avatuse ja isikuvabaduste seisukohast ei mängiks siis enam rolli, kas inimene on vaktsineeritud või mitte, vaid see, kas on ette näidata negatiivne testitulemus. Positiivne testitulemus registreeritakse ja inimene suundub koju eneseisolatsiooni ning asub oma tervist jälgima. Kes saab negatiivse testitulemuse, saab jätkata normaalset elutegevust. Nakatunud sõelutakse kiiremini välja, suunatakse isolatsiooni ja nende tervis võetakse tähelepanu alla. Tõenäoliselt saame peagi kinnituse, et ka läbipõdenud taasnakatuvad. Kui ka neid testida, ei oleks nemadki eristaatuses. Inimesed ei pöörduks enam üksteise vastu ja ka valitsust ei nähta enam ühe või teise inimrühma eelistaja või vaenajana, sest kõik on ka viirusega ühtviisi haavatavad.

Vaktsineeritute, vaktsineerimata, samuti läbipõdenud inimeste võrdne kohtlemine testimise kaudu aitab taastada usaldust üksteise vastu ja inimesi ei liigitata enam erinevatesse lahtritesse. Kõiki koheldakse vastavalt sellele, kas on saadud negatiivne või positiivne testitulemus. Ilmselt ei kasvata laialdasem testimine koormust haiglatele, sest rasked juhud jõuavad haiglateni alati. Tõenäoliselt ei motiveeri laustestimine siiski enam vaktsineerima. Kui see on probleem, siis lahendust mul välja pakkuda ei ole. Kuid kas ei ole tegelik probleem asümptomaatiliste nakatunud inimeste vaba liikumine koos koroonapassiga või ilma selleta. Kui liikvel ei oleks nakatunuid, ei saaks ka keegi nakatuda.

Inimesi, kes enda või kellegi teise elu või tervise oma eluviisidega ohtu seavad ja sellega meditsiinisüsteemi koormavad, on alati olnud. Probleemi, kuidas muuta inimeste vaba valik eluga riskida haiglatele ja meditsiinipersonalile vähem koormavaks, peavad lahendama need, kes on valitud ja volitatud meie kõigi eest otsustama. Just otsustajate käes on hoovad, kuidas vähendada nakatunute kokkupuuteid teistega. Lõpuks taanduvad valitsuse otsused kõik ressursside õigele kasutamisele, samuti maksu- või pensionipoliitika kujundamisele. 

 

 

 

 

Urmas Viilma,

peapiiskop

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:17)