Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kõik on mööduv

18.03.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Alanud nädala pühapäeva pühitsesime täiesti uues olukorras – eriolukorras, millest lähtuvalt on teadmata ajaks avalikud jumalateenistused meie kirikutes keelatud. Kuidas korraldada sellises olukorras koguduseelu ja täita meie põhiülesannet kuulutada Jumala sõna ja jagada sakramente ning sellest tulenevalt teha haridus-, diakoonia- ja misjonitööd, levitada, edendada ning süvendada kristlikku usku ja armastust? Sellele küsimusele tuli kogudustes mõne päeva jooksul leida vastuseid. On hea meel tõdeda, et kogudused, kellel on digivõimekus, reageerisid olukorrale väga kiiresti ja pühapäevase jumalateenistuse otseülekandeid tehti nii Facebookis kui ka Youtube’i kanalites, aga ka postituste ja videosõnumite abil. 

Pühapäeval olid siiski meie kirikute uksed avatud. Väga kummaline tunne oli astuda kaunil päikesepaistelisel päeval pühakotta ja kuulata, kuidas linnud rõõmsalt oma kevadist laulu vidistasid, teadmata midagi eriolukorrast. Neid ei takistanud miski Loojat kiitmast. Ei teadnudki, mida oodata, kas rõõmustada inimeste üle, kes pühakotta tulevad, või olla tänulik, et kõik kodudes püsivad. Hea meel oli siiski tulijate üle. Me ei saanud küll harjumuspäraselt kätelda ega osa saada jumalateenistusest ja armulauast, küll aga kinnitavast Jumala sõnast, palvest ja kristlikust osadusest. Kuid endiselt on meil kõigil mõtetes väga palju küsimusi, millele vastuseid ei ole, aeg-ajalt tõstab meis pead hirm ning rahulolematus.

Täna me ei suuda lõpuni kontrollida viiruse levikut ega teagi päris täpselt, kuidas see edasi kandub, teadmatus aga tekitab hirmu. Kuid julgustavana kõlavad lauliku sõnad paastuaja 3. pühapäeva missa vanakiriklikust algussalmist Ps 25:15: „Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja.“ Rahutuks tegevatelt uudistelt meedias on mõistlik tõsta lauliku eeskujul oma pilk Issanda poole, olla vaikuses, palvetada ning lubada Jumalal meis usku kinnitada, asetades kogu oma lootuse Issanda tõotustele. Need annavad meile ka praeguses olukorras rahu ja kindlust.

Mulle meenub siinkohal lugu ühest vanast isast, kes pärandas pojale surres kaks kirja. Üks tuli avada siis, kui on elus kõige raskem, ja teine siis, kui kõik läheb hästi. Noormehe iseseisva elu esimesed aastad ei läinud kergelt: majandusasjad läksid halvasti, perekond oli rahulolematu ning hinge täitis kurbus, allaandmise hetk oli käega katsuda. Ühel raskel päeval otsustas mees avada isa kirja, lootes leida sealt õpetust, kuidas raskest olukorrast välja tulla. Isa kiri oli väga lühike: „Kõik on mööduv.“ Aastad läksid. Tasapisi paranes elujärg, rõõm, rahulolu perekonnas kasvas. Ühel suurel perepeol otsustas poeg avada kirja, mis oli määratud headeks päevadeks. Isa sõnum oli sama mis eelmises kirjas: „Kõik on mööduv.“

Tänane olukord on meie kõikide jaoks täiesti uus, tuues kaasa jätkuvalt ümberkorraldusi. Meil pole varasemast sellist kogemust ega tea me ka, kuidas ja kui kiiresti olukord laheneb, kuid ühes võime olla kindlad – see on mööduv. Me kõik saame anda oma panuse, et eriolukord kiiresti lõpeks, järgides korraldusi ning väärtustades koostööd ja üksmeelt.

Hoidkem oma silmad Issanda poole, siis on kergem selle olukorraga toime tulla ja leida sellest ka midagi positiivset. Meile on antud aega, hetk selles kiirustavas maailmas aeg maha võtta. Teha ära poolelijäänud tööd, lugeda ja palvetada, viibida värskes õhus, otsida uusi võimalusi Jumala sõna kuulutamiseks internetis ning aidata inimesi, kes on hädas. Sellinegi armuaeg läheb mööda ja meil tuleb taas asuda oma tavapäraste töökohustuste ja kiirete asjatoimetuste juurde, kuid me saame seda teha oluliselt targematena, kui oleme osanud kasutada positiivselt ka seda, esmapilgul vaid kriisiajana tundunud perioodi. Jumal andku meile tarkust, vastutustunnet, aga üle kõige lootust ja usku tema ligiolusse ja päästesse Kristuse läbi.  

 

 

 

 

Katrin-Helena Melder,

assessor

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)