Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kõik on meie enda valik

23.11.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Hiljuti võttis ajakirjanduses sõna keegi saksa naisteoloogiks tituleeritud Eske Wollrad, kelle sõnumi peamiseks ideeks oli see, et tuntud lasteraamat «Pipi Pikksukk» olevat oma sisult rassistlik. Täpsemalt öeldes sisaldavat rassistlikke stereotüüpe, mistõttu selle teose ettelugemine multikultuurse ühiskonna lastele olla keeruline. «Kolmandik kuni viieaastastest Saksa lastest on oma päritolult immigrandid. Kuid kirjastajad paistavad siiani arvavat, et raamatuid ostavad vaid valged keskklassi naised,» oli Wollrad rahulolematu.
Selliseid mõtteavaldusi lugedes tekib mingi tahtmatu igatsus nonde vanade ja heade aegade järele, mil Kurrunurruvutisaar oma eksootiliste mustanahaliste asukatega joonistus ENSV laste unistustesse kui midagi maapealse paradiisi taolist. Ja kindlasti polnud see nii üksnes ENSV lastega – kahe kange patsiga tegelane ning tema seiklused siin- ja sealpool merd on köitnud mitmeid põlvkondi erinevatel kontinentidel.
Vaevalt et ka raudsest eesriidest välja jäävates vabades ning isemõtlevates Euroopa riikides oleks toona pandud Pipile või tema isale Eefraimile süüks rassistlikku käitumist. Aeg, ühiskond ning selle probleemid ei küündinud veel tasemeni, kus iga teine väljaöeldud või kirjapandud sõna võib endaga kaasa tuua süüdistuse diskrimineerimises või mingis foobias.
Tänapäeval peab aga hoolikalt ette vaatama, sest oht kellelegi oma julma keelekasutusega meelehärmi valmistada varitseb igal nurgal. Võib-olla keegi kusagil tõepoolest tunneb kergendust, et Agatha Chris­tie legendaarne kriminull «Kümme väikest neegrit» kannab nüüd eesti keeles poliitiliselt korrektset pealkirja «Ja ei jäänud teda ka». Sealjuures on neegrisaar muutunud tekstis sujuvalt sõdurisaareks.
Näis, millal keegi avastab, et Karlsson katuselt pole midagi rohkemat ega vähemat kui propelleriga pervert, kes moosisöömise ettekäändel Väikevenda piilumas käib. Absurdsusteni minekuks pole palju vaja – hea tahtmise korral võib tonte näha kõikjal. Ka selles, mis seni armsalt süütuna tundus.
Tekib vaid küsimus, mida me sellise malbel ja vabandaval moel «apsude» silumisega saavutada üritame. Kas varsti kirjutame ümber ka ajaloo, et keegi end solvatuna ei tunneks? Kutsume jooksuvõistlustele ainult Nigeeria ning Keenia sportlasi, sest ainult nii oleme õiged eurooplased?
Ma pole kindlasti mitte rassist, ent igasugune äärmuslikkus ja fanatism teeb valvsaks. Sestap ei saa ma ka hukka mõista neid, kes sõdivad immigratsiooni hoogustumise ning võõra kultuuri sisseimbumise vastu. Küsimus on viimselt ju lihtsalt selles, kust läheb piir rassismi ja oma riigi alalhoiuinstinkti vahel.
Kas meie, nii vähe kui meid on, saame endale lubada multikultuurset segunemist? Kas meil pole õigust hoida oma rahvust puhtana nii palju, kui see vähegi võimalik on? Või läheme alandlikult padudemokraatliku vooluga kaasa ning tõdeme ühel päeval samamoodi nagu too saksa daam, et kolmandik meie lastest on mustanahalised, kellele on solvav lugeda raamatut «Pipi Pikksukk».
Loomulikult on probleem palju sügavamal ja ka sügaval meis enestes. Ei saa vastu vaielda faktile, et üha enam kasvab tendents põgeneda nii-öelda uppuvalt laevalt, mis kannab nime Eesti. Üha enam võib kuulda kõneldavat sellest, kuidas meie riik pole midagi väärt ning mida kaugemale elama kolid, seda kõrgemad on pudrumäed. Küllap peitub selles kõiges ka oma tõde – ei saa öelda, et meil kellelgi praegu kerge oleks.
See ei pea aga tingimata tähendama, et me lakkame oma kodumaad armastamast ning tuututame igal pool, kui halb siin on ja kuidas me siia tagasi ei taha tulla. Võib-olla ükskord siiski tahame, aga tagasi tulles avastame, et meie rahvusest ja identiteedist pole enam mitte midagi järel, sest me ei osanud seda õigel ajal kalliks pidada. 
Riik ja rahvus on nagu abielu – sa kas oled lojaalne nii heas kui halvas või lööd kõigele käega ning otsustad mõne pealtnäha parema kasuks. Lõppude lõpuks on kõik meie enda valik. Ka see on meie enda valik, kuidas me suhtume rahvuslikku, kirjanduslikku, usulisse jne pärandisse. Meie valik on seegi, kas lubame muslimist bussijuhil ühissõidukist välja ajada pimedat koos juhtkoeraga, sest koer on juhi arvates roojane loom – nagu juhtus Inglismaal.
Ma ei tea, kas võrdõiguslikkuse volinik on ka Eesti Kiriku lugeja ja kui palju on käesolevas kirjatükis tema arvates vaenu õhutavat teksti. Ent antud juhul pole selle vaenulikkusena tunduva taga mitte midagi muud kui lihtsa inimese lihtne mure oma maa tuleviku pärast.

Anna-Liisa Vaher
,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)