Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Kõik on kutsutud ja kõigile jagatakse

02.11.2005 | | Rubriik: Teoloogilist

Alates uuest
kirikuaastast, 1. advendist on EELKs lubatud lastele armulauda jagada.
Eelduseks on ristimine, saatja olemasolu ning teadlikkus Issanda söömaaja
tähendusest.

Õieti, ka
kehtivas kiriku seadusandluses ei seisa lastele armulaua andmise keeldu – sellest
lihtsalt ei räägita. Nii seatakse ülemaks õpetaja südametunnistus, kas ta võtab
endale voli pühale õhtusöömaajale tulijate ringi ristitud laste näol laiendada
või piirdub nende õnnistamisega, liites lapsukesi nii armulauaosadusse.

Meie luterlikke kogudusi
vaadates ning õpetajaid küsitledes selgub, et käitutud on nii ja teisiti, uuest
kirikuaastast jõustuv seadus püüab selles küsimuses ühtlust luua.

Kas laps soovib oblaati?

Siinkirjutaja
jaoks tõstatus küsimus lastele armulaua jagamisest alles lähiminevikus, kui ma
ühel kenal pühapäeval altari ees seisin, 4aastane poeg käekõrval. Mu pojale
meeldib mind armulauajagamisel saata, mulle vähemalt näib nii tema käitumist
vaadates: ta on tõsisem, püüab talitada ümbritsevate täiskasvanute eeskujul ja
ühest jutuajamisest selgus, et just seda osa jumalateenistusest peabki ta
«kirikus käimiseks».

Sel korral aga
küsis vaimulik mu käest, kas ta annab ka poisile oblaadi. Ma ei osanud seda
küsimust oodata, vastasin eitavalt. Aga edasist mõtteainet  jagus ja mu stampseisukoht – Issanda
õhtusöömaajale pääseb pärast konfirmatsiooni – lõi oluliselt kõikuma.

Teoloogiliselt
loogiline ja õige

«See on suur
väljakutse kirikule. Oleme teoloogiliselt astunud sammu vanakiriklikele ja
piibellikele arusaamadele lähemale. See on hea sundseis, kus kogudused võiksid
senisest enam valmistada oma liikmeid armulauale tulema. Samuti näen siin
võimalust reformida olemasolevat lastetööd meie kirikus,» rääkis liturgilise
komisjoni liige õp Peeter Paenurm.

Tema kinnitusel
rääkis ka Martin Luther, et ristimine on tee kirikusse ja armulauast saavad osa
kõik kiriku liikmed. Fakti, et ristimise ja armulaua vahel ei ole luteri
kirikus kolmandat sakramenti, peab Paenurm oluliseks ristitud lastele armulaua
jagamise põhjendamisel.

Tema kinnitusel on
teiste maade luteri kirikud juba aastaid tagasi kinnitanud ristitud lastele
armulaua andmise võimaluse, nii on see Soomes, Rootsis, Saksamaal.

Teema aktuaalseks viimasel ajal

2002. a viis
õpetaja Hedi Vilumaa EELK tegevvaimulike hulgas läbi huvitava küsitluse laste
osalemisest armulaual. Sellega püüdis ta anda ülevaadet, mis toimub meie
kirikus praktiliselt lastele armulaua jagamise küsimuses. Tema uuringust
järeldus, et on rida vaimulikke, kes armulaua ande ristitud lastele ei keela,
ja samas neid, kes armulauasakramenti lastele ei luba.

«See oli esimene
sellelaadne küsitlus ja laiemaid üldistusi selle põhjal teha ei saa. Erinevaid
arusaamu on palju,» selgitas Vilumaa märkides samas, et teema on aktuaalseks
muutunud alles viimastel aastatel. Uut kirikuseadust silmas pidades arvab
Vilumaa: «Tõenäoselt jääb igapäevane praktika suhteliselt samaks – igaüks on
harjunud (sageli kahjuks) ainult oma veendumuste järgi tegutsema. Kes vastu,
saab ikka vastu olla, aga kes oli lastele armulaua jagamise poolt ka enne, võib
nüüd seadusega kooskõlas toimida.»

Kõik on kutsutud

Kes siis ikka
lastest armulauale pääseb? Tingimuseks on, et laps peab olema ristitud, tal
peab olema saatja (vanemad, vanavanemad, ristivanemad või keegi, kes tema eest
vastutab) ja ta peab omama ülevaadet Issanda armulaua tähendusest.

Hedi Vilumaa
rõhutab, et on väär kasutada suupärast sõna «laste armulaud»: «Tegemist on ikka
ühe armulauaga, Kristuse lauaga, millest kõik kristlased osa saavad. Lastele
eraldi armulauda ei peeta.»

Jääb rida
praktilist ja sisulist laadi küsimusi, mis jõuavad varem või hiljem liturgilise
komisjoni lauale ehk siis nõuavad lahendamist õpetajal kohapeal.

Mureks teine element

Olulisem neist
puudutab armulaua nn teist elementi, veini: kuidas pakkuda lapsele alkohoolset
jooki. «Piisavalt ei ole põhjendatud, miks nii väikest kogust, paari piiska
veini lapsele anda ei või. On ka võimalik rakendada lapse puhul leiva veini
sisse kastmist, kuigi siin põrkuksime taas põhimõtte vastu, et erandeid ei
tehta, armulaud on üks,» mõtiskleb Paenurm.

Veel peab ta
mõeldavaks indiktsiooni ehk oblaadi karikasse kastmise korra peale üldist
üleminekut: «See on vana kord, on praktiline ja hügieeniline».

Laps eristagu armulauda
tavasöömingust

Küsimuseks on,
mida tähendab lapse sisuline ettevalmistus, kes talle teadmisi jagab ja kes
nende olemasolu kontrollib. Paenurme sõnul öeldakse Soome juhistes, et laps
peab suutma eristada armulauda tavalisest söömisest. Sellest siis peaks
kujunema arusaam sobilikust vanusest, millest alates laps armulauale võiks
minna.

Sisulist
ettevalmistust pakutakse lapsele kodus ja kiriku juures pühapäevakoolis.
Vähemalt ideaalis: kogudus toetab lastetöö näol vanemaid laste kristlikul
kasvatamisel ja armulaua õpetuse andmisel. Lapse valimisolekust võtta vastu
armulauaande annab vaimulikule teada lapsevanem või teda asendav isik.
Vajadusel võib täiskasvanu lapsele armulauaainete jagamisel abiks olla.

Piprateraks
meepotis oli siinkirjutajale eelmisel pühapäeval toimunud stseen kirikus: umbes
10aastane tüdruk trallis oblaati käes hoides ning seda mudides ning tükiti suhu
pistes (muist pudenes käest) altari eest kirikuruumi.

Oli tahtmine
sekkuda, aga pöörasin hoopis pilgu kõrvale, et enda pühalikku olemist mitte
lõhestada. Hiljem koguduse lastetöötegijaga vesteldes jõudsime ühisele
seisukohale, et teemat peaks oluliselt enam pühapäevakooli tunnis käsitlema,
see ei jää ju nüüd enam pelgalt leerikooli temaatikaks.

Milleks meile konfirmatsioon?

Küllap hakkavad
seda küsimust lähitulevikus meie vaimulikud tihti kuulma. Uus kirikuseadustik
näeb ette, et ristitud lapsed pääsevad küll armulauale vajamata eelnevalt
leeris käimist, ent leerieast väljas noored ilma konfirmatsioonita armulauale
ei saa. Leerikooli kui olulist ettevalmistust koguduse liikmeks olemiseks ning
usualaste teadmiste hankimise kohta väärtustatakse jätkuvalt.

Mis saab aga
nendest noortest, kes on lapsena armulaual käinud, ent leeri minemata teatud
hetkest enam Issanda söömaajale ei pääse? Paenurme sõnul oleks paremaks
lahenduseks nende suunamine leerikooli, ta arvab koguni, et kui inimesel on
lapsena armulaual käimise kogemus, siis on selle loogiliseks jätkuks soov saada
konfirmeeritud.

Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)