Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kõik on kutsutud Isa korraldatud pidusöögile

13.08.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Miks minnakse kirikust, jäädakse eemale jumalateenistustelt? Lastakse ennast ristida, õnnistada ja kaotakse kirikust saadud varandusega kaugele. Kas pettutakse Isas? Usun, et mitte. Pigem tõmbutakse eemale vanematest vendadest ja õdedest, meist, kes me oleme siin enne uusi tulijaid – arvatakse, et ei sobita meie keskele.
2. juuli Eesti Kirikus ütleb kirikukoori juht kirikukooride osalemisest laulupeol: «Tegu on üldrahvaliku üritusega ja kus veel siis peaksid kristlased olema, kui mitte koos oma rahvaga.» Olen temaga sama meelt – kus siis veel peaksime olema kristlastena, kui mitte koos oma rahvaga! Reede hommikul helistas Eesti Meestelaulu Seltsi juht ja küsis, kas oleks mõeldav, et laulupeotuli oleks enne laulupidu viimase öö meie kirikus. Ta imestas, et olin kohe nõus. Kuidas teisiti võiks? Ristirahvas on Eesti laulupidude sünnitaja ja suureks kasvataja. Miks ei peaks kirik hoidma laulupeotuld – rahva ühtsuse leeki?

See on Jumala tahe: et nad oleksid üks – et nad armastaksid üksteist. Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te armastate üksteist. Nii vist ütles Jeesus oma järelkäijatele. Ta ei öelnud: teid tuntakse sellest, et te peate ennast paljudest paremaks, vaatate uskmatutele ülalt alla, mõistate kohut oma ligimeste üle, aga kõnelete keerulisi tarku lauseid Jumalast.
Mäletate, mida ütles Jeesus neile, kes nurisesid, et ta patustega suhtleb, eemaletõugatuid ja -tõmbunuid oma sõpradena kohtleb? Ta küsis neilt nurisejatelt: kes teie hulgast, kellel on sada lammast või kümme drahmiraha ja kui ta ühe sajast või kümnest kaotaks, ei läheks seda kadunut otsima ega otsiks seni, kuni ta kadunu on leidnud. Ja siis ta korraldab peo, et jagada oma rõõmu ühe kadunu leidmisest.
Mida me vastaksime talle, kui ta nii ka meilt küsiks? Kas oleme oma kadunuid otsinud? Kas oleme rõõmustanud nende tagasitulemisest? Kas oleme neile vastu rutanud, neid emmanud või vähemalt neile naeratanud või oleme Isa kotta tulles istunud pingi otsa nii, et hiljem tulijad mõistaksid, et meid pole mõtet segada – vaadaku mujalt või seisku välisukse juures.
Jeesuse jutustuses taipas see, kes oli kord kodunt kaugele läinud, lõpuks, et kodus on parem. Ta mõistis, et on teinud pattu. Ta kahetses ja lootis, et äkki annab Isa talle uue võimaluse. Laulupeo eilse kontserdi laulude seletusse olid kirjutatud read, mis kõnelesid sellest, et praegune aeg on pealiskaudne, meelt lahu(s)tav ja minevikku unustama sundiv aeg, ja soovitasid süveneda olnusse, esivanemate tarkusse.

Kadunud poeg kogeb kodunt kaugel suurt nälga. Isast kaugel, kodunt kaugel, isakodust – kirikust kaugel jõuavadki paljud näljani, rahutuseni, meeleheiteni. Kodunt kaugel võib olla meel lahutatud ja lahustatud, kuid hing igatseb seda, mida saab leida vaid kodust, Isa lähedusest, elu allikalt.
Maailm meie ümber on täis inimesi, kellel on nagu kõik eluks vajalik olemas – neil on seda palju rohkem kui maailma mitmel miljardil, kes elavad suures puuduses. Kuid kummalisel kombel on materiaal­ses puuduses olijate hulgas palju enam rõõmsameelseid ja tänulikke, rahu leidnuid, kui nende hulgas, kel on olemas kõik eluks hädavajalik. /…/
Jeesus jutustab loo inimest, kes jooksis kord kiirustades oma õnne eest ära. Kuid ta taipas seda ühel hetkel. Tal läks hästi: oma õnne otsides jooksis ta õnne eest ära ja jõudis kuristiku servani. Ja seal oli tal tarkust seisatada, mõttesse jääda. Ta taipas, et peab minema tagasi – Isa juurde. Paljud ei taipa, ei seisata, tormavad aina edasi. Neil on seal Isast kaugel normaalne elu – selline nagu suurel osal teistelgi. Pidevat näljatunnet vaigistatakse uute asjade hankimisega, meelelahutusega, keelepeksuga.
Kadunud poeg Jeesuse jutustuses tunneb nälga. Ta taipab, et kodus see kaob. Kui vaid Isa andestab. Ta mõtleb, mida ütelda Isale, kui ta vaid jõuab koduni ja kui Isa teda kuulda tahab. Ta läheb teele. On ime, et ta pärale jõuab. Ja siis sünnib tõeline ime. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.
Ja ime sünnitab uue ime. Kui palju on tehtud siin maailmas häid plaane, mõeldud, mida kõike siis tehakse õiget ja head, kui tuleb võimalus, aga siis, kui võimalus tuleb, unustatakse kõik või suurem osa sellest, mis plaanitud, lubatud. Kojujõudnu on teinud täpselt seda, mida ta on mõelnud teha, ja ta ütleb talle vastu rutanud Isale täpselt seda, mida ta on kaugel olles mõelnud talle ütelda: Aga poeg ütles isale: «Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!»

Tõsi, üks lause sellest, mida ta kaugel olles kavatses ütelda, jääb nüüd Isa käte vahel ütlemata. Ma ei tea, miks. Kas Isa katkestas poja jutu või tundis poeg Isa käte vahel, et need sõnad on Isa embuses olles valed. Mäletate, mida ta kavatses öelda: Pea mind nagu üht oma palgalistest! Küllap ta tundis seal isa käte vahel end kadunud pojana, kes on tingimusteta vastu võetud, ja mitte võõrana, kellele isa võiks anda mingi katsetöö.
Isa korraldab pidusöögi. Ta tahab oma leidmisrõõmu paljudega jagada. Vahel on mul tunne, et paljud imelised asjad looduses ja kogu Jumala loodus on märgid Jumala rõõmust. Ikka ja jälle on keegi, kes jõuab oma eksirännakult oma taevase Isa käte vahele – jõuab Jumala armastuse hõlma ja Jumal jagab oma rõõmu päikeses ja lindude laulus, õitsemises ja viljakas looduses, kallab paljud üle oma heldusega, sest keegi, kes oli kadunud, jõudis tagasi Jumala juurde.
Kuid veel keegi on jõudnud kodu lähedale. Kuuleb muusikat ja uurib järele, mis pidu ta kodus peetakse. Mõni ristiinimene on tema sarnane – ei suuda taluda rõõmu Jumala kojas. Muusika olgu minoorne, näod olgu surmtõsised, pilgud üles vaadates vagad ja ligimesele vaadates hindavad, manitsevad, korrale kutsuvad, kohut mõistvad. Hoidke maailm kirikust eemal! Kadunud jäägu sinna, kuhu nad on jõudnud! Meil siin on valitud seltskond! Selles kirikus siin on alati olnud … Vahel ma kuulen just sellist lausete algust.
Mäletan, kuidas aastaid tagasi vaidlesin pikalt inimesega, kes tahtis panna altarisse sisse advendikuuse. Temagi alustas nõnda: siin on nii alati olnud! Lõpuks ta loobus. Rääkisin talle, et alati oli see nii siis, kui pühapäevastel jumalateenistustel käis armulaual vaid paar­kümmend inimest. Nüüd peavad kuused inimestele ruumi tegema.

Mõlemad pojad on Isa lähedal. Nii see, kes on tagasi jõudnud oma eksirännakutelt, kui see, kes on kogu aeg kodus olnud. Viimane on vihane. Ta ei suuda andestada. Ta ei saa aru, kuidas suudab Isa seda kõike unustada, mida tema noorem poeg on teinud. Vihased, kurjad usklikud. Neid on kõikjal – ka kristlaste ja luterlastegi hulgas. Ei mingit halastust! Nad nõuavad Jumalalt õiglast kohtumõistmist. Ja kui Jumal ei karista, teevad nad seda ise.

Küllap on paljudes meis vahel see vanem poeg pead tõstnud. Midagi on kihvatanud, meid vihaseks muutnud. Kuidas Jumal ei märka, miks ta ei karista? Miks kingib ta ekslikele head? Seisad väljas, keeldud sisse astumast, rõõmupeole minemast. Õnneks ei ole me sinna välja vihasena seisma jäänud. Oleme sisse astunud – võtnud koha sisse pidulauas ja imestame seal, et Isa on meidki kutsunud, et ta ka meiega tahab jagada oma kadunute leidmise rõõmu. Ja me naeratame neile vastuvõetuile, tunneme igast tulijast rõõmu. Läheme otsima neid, kes on ikka veel kadunud.
Armsad, veel üks pilt elust. See kirik on olnud laulu- ja tantsupeo tule hoidja. See tuli toodi siia kirikusse reede õhtul pärast tantsupeotule süütamist ja viidi siit 19 tundi hiljem laulupeorongkäigu ette ning sellest süüdati laulupeotuli. Siin Vabaduse väljakul, armastuse apostli Johannese kirikus hoiti seda nii olulist tuld ning see laulu- ja tantsupidu kannab ilusat nime «Puudutus».
Kummalisel kombel on see kogu ajaloo rahvarohkeim laulu- ja tantsupidu ja see kõneleb tuhandel erineval moel sellest, et me ei tohiks kaotada silmist olulisi väärtusi ja üksteist puudutamata elust pinnapealselt läbi tormata. Tundub, et see, mida sel korral tehakse, on Jumalale väga meelepärane. Tantsupeo alguseks muutus ilm imeliseks ning tantsijate ja vaatajate kohal oli päikeselises sinitaevas vaid üks helevalge pilk – üks väga sihvakas ristikujuline pilv.
Selle risti all kõlas palve:
Puuduta mind oma headuseväega –
ainsaga, millel on väärtust.
Õnnista oma sileda käega
minu karedat saatust.
Ja küsimus:
Kas tunned, kuis meile ikka on lahti
kõige kõrgemad taevateed?
Kui tuleme kokku, kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame.
Meilgi on mõtet nüüd laulda. Paluda andestust, kui oleme liiga vähe puudutanud armastusega, öelnud armastusega, kui oleme jätnud kadunud otsimata ja vihastanud, taibates, et taevane Isa on heldusega vastu võtnud eksinuid.

Aga enne veel kolm viimast mõtet. Kuulake Doris Kareva sõnu, mis Pärt Uusbergi viisistatuna kõlavad tänase laulupeo kavas:

Mis on inimene.
Kas ingli vari või igatsushüüd hingeühtsuse poole?
Igaüks meist on pill, läbi mille võrratuid viise
vilistab Jumala tuul:
hoia, küll siis hoitakse ka sind!
Üks otsija, kes on leidnud, ütleb laulu- ja tantsupeo ilusas muinasjutus kellelegi, kes tahab temalt poolt tema ajast: Võta pealegi, vana! Mis rõõmu on ajast, kui see on unistuste ja armastuseta. Parem elada viiv õnnes ja armastada kogu südamega kui igatseda igavik poole südamega!
Assisi Franciscus on soovitanud meil, kristlastel, Jumala puudutust kogenuil, kuulutada Kristust ja tema armastust igal ajal ja igal võimalikul viisil, ning on lisanud: kui te teisiti ei saa, siis tehke seda sõnadega. Ilusat elu, häid puudutusi, tähelepanelikkust, andestusse uskumist ja andestamist!
Jaan Tammsalu,
Tallinna Jaani koguduse õpetaja

Jutlus (Lk 15:11–32) on peetud Tallinna Jaani kirikus 6. juulil, pühapäeval keset laulu- ja tantsupidu.

Teemad:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)