Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kõik on kokku muinaslugu

18.01.2012 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Kui jõulud oleks veel ukse ees ja pühadenumbri planeerimine käsil, poleks küsimust, millise meeleolufotoga esilehel alustada. Vähemalt oleks mul arvestatav kandidaat enda klõpsitute hulgast läinudpühapäevasest Urvastes käimisest. Aga pühad, ka vana kalendri järgi, on selleks korraks siiski ajalooks saanud ja minu postkaardi mõõtu pildid talletuvad isikliku mälu annaalidesse.
Olin juba jõudnud unustada, kui kaunis on tali Urvaste mail. Kanepi kiriku mant Antsla poole käänates rullus lahti muinasjutt ise. Lumeraskusest lookas kuusepuud tegid auväravaid ja üles-alla vooklevad metsateed andsid signaali, et olen jõudnud Võrumaale, oma kooliaegsesse kodukihelkonda.
Ühtäkki maanteele vulpsanud metskits manitses loodusesse respekteerivalt suhtuma – mina ühes tükis oma sõiduriistaga olen sisserändaja, kes liikumiskiirust valides peab arvestama põlisasukate eluviisiga. Kõik need maantee tõusud, langused, käänud ja väänud tulid tuttavad ette, olen neil teil kulgenud ju lugematuid kordi. See pinna reljeefsus on mõjutanud minu ilumeelt, olles praeguseni aluseks, millega võrdlen uusi elamusi. See pinnas inspireerib. Vahel mõtlen, et jumalik loomistöö on just siin pooleli jäänud, kutsudes inimesi, kes Tema näolised, jätkama. Pole imestada, et just Urvaste kihelkond on Eesti vaimuvarasse mitmete loomeinimeste näol panustanud. Murelaulik Marie Heiberg, kelle büst kirikumõisa parki vääristab, nägi oma tundliku pilguga isikustunud ängi: Mure musta hobusega sõitis üle mäe…
Urvaste toetab ka tänapäeval kunstiliselt tundlike meeli. Sel pühapäeval esitlesid Virge Ventsel, Siiri Kalvik ja Elviira Varik pastoraadis oma CD-d «Laula Loojale». Nagu kadunud poeg, keda isakodus avalisüli vastu võetakse, istusin lämmiks köetud talvekirikus ja sain osa maakoguduse pühapäeva pühitsemisest. Ilus muusika ja hea sõna, need lõid pühapäevamuinasjutule raami.
Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)