Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Kõik on hästi, aga …

02.10.2019 | | Rubriik: Hingehoid, Ühiskond
võsa_tuuli2019jaan

Tuuli Võsa hingetugi@gmail.com

„Mul on kõik olemas ja ikka ei tunne end hästi … See tähendab, mul on tegelikult ju kõik hästi, aga …“ Nii alustas vestlust mu vastas istuv 60ndates proua Helju (nimi muudetud). Armsa olemise ja naeratuse taga aimus peidetud valu. Tekkis vaikus. Lasin vaikusel oma tööd teha ja ootasin. Häälestusin kohalolule ja Jumala juhtimisele – Tema teada on kogu Helju lugu. Mina tean vaid killukesi.
Helju vaatas ainiti süles kokkupandud käsi ja mudis taskurätikut. „Võib-olla ma raiskan ainult teie aega? Tegelikult on ju kõik hästi. Oh.“ Kinnitan Heljule, et meil on rahulikult tund aega, et koos vaadata otsa nendele mõtetele, mis täna tema peas keerlevad. See aeg ongi selle jaoks. Tema jaoks. Paistab, et see teadmine rahustab Heljut – märkan, et ta käed ei ole enam nii pinges ja ta sätib end mugavamalt istuma.
Jutt saab jooksma. Helju räägib oma lapselastest ja igapäevatoimetustest. Oma toredast hoolitsevast abikaasast, kellega juba 40 aastat ühist eluteed on käidud. Koerast, kes teeb palju rõõmu ja on abiliseks igapäevaste jalutuskäikude osas. Ilma koerata vist poleks neid nii vajalikke jalutuskäike, mis tervisele väga hästi mõjuvad. Helju ütleb, et muidu käisid nad jalutamas juhuslikult, kord-paar nädalas.
Abikaasa oli selles osas usinam, sest käis vahel ka üksi jalutamas, aga Helju eelistas ikka kodus toimetada, selle asemel et välja minna. Kui lapselapsed külas on, käib ka Helju rohkem väljas. „No kuulete nüüd mind, mul on ju ilus elu?! Mis peaks kurta olema? Tervis enam-vähem, raha jagub kahe peale elamiseks, lapsed ja lapselapsed tublid ja terved. Olen tõesti tänulik! Ainult et viimasel ajal …“ Helju jääb vait.
Küsin üle, mis viimasel ajal teisiti on olnud. Saan vastuseks: „Ei jaksa enam nii palju! Tahan teha, väsin ära. Olen teistega koos, tuju läheb ära. Püüan olla omaette, kui tunnen, et tuju pole suurem asi, aga see ei ole minu moodi. Lapsed on mitu korda küsinud, mis minuga juhtunud on. Abikaasa proovib mind rõõmustada, teeb üllatusi, aitab. Mis minuga on? Ma ise ka ei saa aru. Perearst ütleb, et olen oma vanuse kohta terve naine ning ei peaks nii palju muretsema. Isegi vererõhuprobleeme pole!“
Küsimuse peale, kas kellegagi tema lähedastest on hiljaaegu midagi juhtunud, tuleb kiire eitav vastus. Siis aga muutub Helju mõtlikuks ja ütleb: „Pool aastat tagasi suri mu parima sõbranna mees, keda teadsin suurema osa oma elust. Nad on mulle olnud väga olulised koolipõlvest peale. Mul oli suur rõõm, kui nad abiellusid – nad sobisid nii hästi kokku … 37 kooseluaastat sai täis ja päev pärast pulma-aastapäeva siis Mart surigi.
Oi, see oli ikka suur kaotus tema naisele. Oleme mehega proovinud talle olla toeks ja seltsiks, aga no palju sellest abi on? Mari, nii on selle naise nimi, on mulle mitu korda öelnud, et mis mina sellest valust tean … Ega ma seda südamesse ole võtnud, tean ja näen, kui raske tal on, aga tunnen end vahel imelikult süüdi, et minul on mees alles ja temal pole.
Me oleme isegi sellest rääkinud, et kuidas Jumal nii lasi juhtuda. Mari uskus ikka, et tema oma viletsa tervisega läheb enne, aga läks hoopis Mart. Mari ei usu Jumalat. Ma olen öelnud, et palvetan ta eest, et Jumal teda trööstiks, aga Mari ei taha seda jumalajuttu. Palvetan ta eest ikka vahel, aga ega ma talle seda enam ütlema lähe. Praegugi läks süda nii raskeks, et tahaks palvetada.“
Tunnustan Heljut, et ta on leidnud aega ja jaksu oma tegemiste kõrvalt Marile toeks olla. Teen ettepaneku ühiselt palvetada – nii Mari kui tema olukorra eest. Pärast kosutavat palvetamist arutame veel, mida Helju oma tunnete märkamiseks ja enesetunde parandamiseks teha saaks, ning ongi aeg jumalaga jätta.
Enne lahkumist pöörab Helju ümber, et öelda: „Ma poleks ise arvanudki, et sõbranna olukord mind nii palju mõjutab. See oli mulle vajalik vestlus ja ühine palveosadus. Ma helistan kindlasti ja annan teada, kuidas mul ja Maril edasi läheb. Kas ma võin Marile ka soovitada siia tulla?“
Tuuli Võsa

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)