Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Kõik oli palju kordi eredam

22.06.2007 | | Rubriik: Ühiskond

PALVERÄNNAKViis aastat tagasi 22. juunil alustasid Tiit Pruuli ja Raido Rüütel kaaskonnaga projekti Rolling Estonians (veerevad eestlased) läbi kõikide mandrite.

Olles vastutav retke autotehnilise õnnestumise eest ja seega üks juhtidest, tegi Raido Rüütel kogu reisi veeremis kaasa, puhates kodus üheksateist kuud väldanud rännakust kokku vaid kolmel korral.

Sündmuste algtausta minu jaoks määras mu toonane lesepõlv, tundsin vajadust minna palverännule. Nii võtsin vastu sõber Tiit Pruuli ettepaneku ja sellega kaasnevad kohustused. Ega ma muidu eriti meelsasti lähegi kodunt pikaks ajaks ära, see polnud mu eesmärk. Nägin ikkagi teekonna mõtet püüdluses saada puhtamaks ja ausamaks, lootuses, et Looja võtab jutule. Ja peangi ütlema: see, mille Looja kinkis, oli müstiline, imeline, võrreldamatu.

Võrreldamatu ses tähenduses, et millegi üleva kirjeldamisel peaks kasutama ülivõrdeid, kuid ülivõrre tähendab samuti, et võrreldakse millegi maisega. Teda aga ei saa võrrelda mitte millegagi. Tema ongi võrreldamatu.

Kogetud tänulikkus

Rännakult naastes olin kogenud iseenda jaoks midagi väga erilist, midagi nii suurt ja sügavat, et argielu tasandi tegevused tunduvad mulle jätkuvalt suures osas mõttetud. (Ma ei pea silmas oma perekohustusi, oma maamaja ehitust vms.) Mõtlen teisel tasandil. Kogesin ja adusin väga sügavalt, et tõeliselt on sisu ja tähendust vaid andunud, pühendunud palves olemisel, nii saab maailma muuta, nii saab Temast osadust.

Olen selle eest jätkuvalt tänulik, tänulikkus täitis mind nii sageli ka reisi vältel. Varem olin lugenud-kuulnud sügavasse meditatsiooni laskunuid kirjeldamas oma hingeseisundit, kõiksusse hajumist, lahustumist. Ja nüüd võin vist ise öelda, et see kõik oli veel palju kordi eredam.

Mõtlen viimasel ajal sageli, et peab oskama tänada, märgata Looja kinke enda ümber, mida meile õigupoolest antakse ju iga päev, iga hetk. Peab väljuma enesekesksusest, näiteks mõtteviis, et meie tegime Balti keti või et meie tegime Hirvepargi, tegime ise endile vabaduse, tähendab seda, et me ikka ei mõista, mida meile on antud, mida Looja on meile kinkinud.

Selgetest märkidest

Eks palverändurid ole ikka olnud tundlikumad mitmesuguste märkide ja suunamiste suhtes.

Üsna reisi algul Kielis raamatupoes vaatas müüja mulle otsa ja ma olen kindel, et ta sai aru, miks seal olen. God bless you, õnnistagu sind Jumal, ütles ta. Me saime teineteisest väga täpselt aru. Niisugused ühise äratundmise hetked on imelised.

Kreekas võtsime auto peale vana munga. Temagagi koos oli seesama rõõm.

Mida kaugemale teekonnal jõudsin, seda rohkem nägin, kuulsin, tundsin, haistsin Jumala saadetud teetähiseid. Ja kogesin üha – kui sead end Tema kaitse alla, kui tegutsed Temast lähtuvalt, kulged kõikjalt läbi vaevata ning ohutult.

Meid hoiti sel reisil, ei ühtki surma ega rasket haigust, ei ühtki suuremat riidu.

Olen seda ka varem mitmeid kordi kogenud: askeesi kaudu tajud Loojat palju lähemal ning mõistad, millest Ta sinuga kõneleb. Igapäevaelus oleme paratamatult nii palju saastasemad, et taju Tema suhtes on tuim.

Aafrikast tulles õnnestus meil Marcel Vichmanniga käia ikkagi ka Santiago teel. Pidime küll selleks tegema pikema ringi ja teistest lahku minema, kuid kõik õnnestus. Isegi pool päeva saime kõndida, et kogeda natukenegi sellele teele omast tunnet.

Me oleme üks

Kanadas Regina ülikoolis oli meil huvitav kohtumine eaka naisega. Kolm indiaanlast, vist krii hõimust, kaks meest, üks vana naine. Olin reas viimane, kes tutvus ja kätles, ja siis äkki hoidis see naine mu kätt tugevasti, tutvustamisel jättis ta mu oma väega enese juurde.

Temast kiirgus puhtust, selgust, otsustavust ja veel midagi tugevat, millele ma nime ei oska anda. «Sina oled Aadamast, meie aga oleme Rockist, kaljuinimesed,» ütles ta. «But Creator is the same» (me oleme ikka üks).

Nende sõnade mõte oli avaram kui kuuldud paar lauset. Mulle meenus äkki, et tõesti mitmed indiaani hõimud tunnistavad oma põlvnemist mineraalidest. Naine tajus mind väga täpselt, initsiatiiv kontaktiks tuli temalt, ja see kõik kokku, mis temast hoovas, oli väga meeldiv. Ta oli minu välja valinud teiste seast. Jutustas, kuidas ta üht poissi juhendas kolmandat silma avama, jutustas oma rahvast.

Hiljem, kui saatjad olid meid teisele hõimule üle andnud, öeldi mulle lõkke ääres, et see oli kriide kõige tugevam ja tuntum šamaan. Jälle üks kogemus, mis kinnitas, et Looja on avaram, kui me suudame kujutleda.

Teel hoitud

Kirde-Austraalias on linnake Cairns, kus on ilus tilluke anglikaani kirik, paraku teenistuse ajal täiesti tühi. Kujutlesin, kui raske oli koguduse õpetajal pidada teenistust, kui kedagi pole. Sisenesin, olin üksi ja äkki pani keegi mulle käe õlale, õpetaja kutsus altariruumi, et seal teenistust pidada. Minu näol oli tal ju nüüd kogudus olemas. Looja tasus meile heldelt selle ilusa teenistuse ajal.

Austraalias olid veel seiklused autoga. Seda remonditi ja näis, et kõik on korras, võib välja sõita. Sel kontinendil on lihtsalt pikad vahemaad, kui teel autoga midagi juhtub, ei ole võimalik mitmesaja kilomeetri raadiuses abi saada.

Juhtus nii, et pidin veel kuskilt läbi sõitma. Peatusin, käisin ära ja – auto ei läinudki enam käima. Tuli uuesti parandada. Äkki läbistas mind arusaam: see oli Tema hea plaan, mõtelda vaid, kui selline asi oleks juhtunud teel!

Jeesus elab Indias

Phnom Penhis läksime raamatupoodi, oli suur kirjavara defitsiit. Leidsin ingliskeelse kirjanduse riiulilt Holger Kersteni raamatu «Jesus lived in India». Huvilistele võib vihjena öelda, et nüüdseks on see raamat ka eesti keeles ilmunud.

Selles raamatus on kirjas, et Õnnistegija ei surnud ristil, vaid jätkas oma elu Põhja-Indias. Raamatus viidati Srinagari linnale, kus asub Yus Asafi hauakamber. Sinna olevatki Jeesus maetud. 

Mul tekkis kiiresti plaan seda kohta külastada, mõte sobis ka Tiit Pruulile. Tiibetist naastes võtsimegi suuna Kashmiri provintsi Srinagari. Ja ma leidsin üles selle salapärase hauakambri, vaja oli vaid kohalikelt küsida Rosabali vanalinna.

Väike ühekorruseline majake, ümber madal metallvarbadest aiake, värav lahti. Ukse võti, nagu selgus, lebas lihtsalt uksepiida peal, kuid lasin ikkagi selle kohalikul avada. Meenutagem, et Kashmiri provintsis on muslimid ülekaalus. Kohalik vaimulik andis mulle loa seda hauakambrit külastada. Uksest pääses eeskotta, mis oli umbes 3m² suur, vasakult läks lükanduks hauakambrisse, hiljem pääsesin ka sinna.

See oli minu jaoks rännaku kulminatsioon, olin vähemalt kaks tundi palves, tegelikult ajatus olekus. Mind jäeti üksi ja see, mida seal kogesin, oli imetlusväärne. Looja kingitused on kirjeldamatud, nagu ka eespool oli juttu võrreldamatust. Mõistsin paljude asjade tühisust, mõistsin, et Tema ise juhatas mu sinna, oma helduses.

Tuul viis vanad riismed

Sellega saigi minu jaoks rännak sisuliselt läbi, midagi nii jõulist ma enam ei kogenud ja sain aru, et just nii pidi see kõik olema. Põhja-Pakistanis tundsin, kuidas sealne vali tuul veel viimased vanad riismed mu soppidest laiali puhus, tehes mind seest täiesti puhtaks.

Hiljem on mult sageli küsitud, kas usun siis tõesti, et seal oligi Jeesuse tõeline haud. Minu jaoks pole sel tähtsust. Ta on meid ristil lunastanud ja see, mis tegelikult edasi juhtus, pole oluline. Vastan alati, et sedasama, mida Kristus kuulutas, ta mulle ka toona palves viibides kinkis. Kõik, mida Temaga kogesin, on ülim, mida oleksin osanud tahta.

Suure reisi lõpp jättis veel mõned eredad muljed, ühed mõjusamad neist Iraanist. Küsimusele, kus maailma osas ja millises riigis kohati kõige meeldivamaid inimesi, tulevad meil Tiiduga otsekohe vaimusilma ette iraanlaste sügavalt arukad tumedad heatahtlikud silmad. Looja õpetas mind sügavalt austama iga inimest, vaatamata tema usutunnistusele. Creator is the same.

Üles märkinud

Juune Holvandus

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)