Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kõik, mis tuleb Jumala käest, on hea

31.08.2010 | | Rubriik: Jutlus

Lk 17:11–19

Tänase pühapäeva üle mõtiskledes meenus mulle aastatetagune kohtumine ühe eaka mehega, kes oli tulnud kantseleisse, et paluda õpetajat abikaasa matust toimetama. Kui ta pärast tervitust ja rahusoovi oli toolile istunud, ütles ta: «Tänu Jumalale, et see nii läks!» Esimese hooga ei saanud ma aru, mida mees silmas peab, ja küsisin: «Kuidas palun?» Seepeale ta jätkas: «Kallis kaasa läks õhtul magama ja hommikuks oli ta lahkunud. Tänu Jumalale, et see nii läks!» Olin siiski natuke hämmingus ja ilmselt seda nägi ka vanahärra.
Temaga vesteldes mõistsin, et ta on Jumalale tänulik. Ta on tänulik, et nad võisid koos oma abikaasaga elada koos õnnelikult üle kuuekümne aasta, et neil on kolm tublit poega peredega. Ta on tänulik, et Issand on neid kõiki hoidnud, ja seda ka nüüd, sest kaasa lahkus ju rahulikult, ilma valu ja vaevata, ning selle eest tuleb olla armulisele Jumalale tänulik.
Imetlesin siis ja imetlen ka nüüd, mõeldes sellele mehele, tema usku. Ei olnud ta jutus mingit etteheidet, virinat aga midagi muud sellist, kus oleks paistnud rahulolematust, kuigi see elurännak ei olnud kerge. Selle uskliku mehe suus olid siirad tänusõnad.
Neid sõnu «Jumal tänatud» või «tänu Jumalale» kasutame igapäevases keelepruugis päris sageli. Kunagi oli ju televisiooniski saade «Jumal tänatud, et…». Selles saates pandi inimesi lahendama erinevaid olukordi, mis olid koomilised ja mõeldud vaatajate lõbustamiseks. Ka ise teatud situatsioonides teeme me sedasama, et tänu on pigem sõnakõlks kui tõsiseltvõetav pöördumine täis siirust ja ausust.
Tänases evangeeliumis said terveks kümme pidalitõbist, kuid tagasi Jeesuse juurde tuli vaid üks. Miks jätsid üheksa tulemata? Kuigi me saame vaid oletada neid põhjusi, arvan, et ega need väga palju ei erine nendest põhjustest, miks meie jätame tänamata või täname kuidagi jooksvalt, möödaminnes.
Aastate jooksul olen palju pidanud eestpalveid inimeste muredes. Hiljem olen mõelnud, et puudub igasugune tagasiside, kuidas asjad on lahenenud. On neid, kes tulevad tänupalves Issanda ette, kuid palju enam on neid, kellest ei tea midagi. Võib-olla on nad oma tänu teinud ise alandlikul meelel või on nad pettunud, et palvesoovid ei täitunud, või hoopis unustanud oma tehtud palve, mille tulemusena on elu jälle normaalsesse rütmi läinud. Ehk siis me ei märka, et oleme tervenenud või probleem on lahenenud ja mitte iseenesest.
Üheks põhjuseks on ehk hoopis see, et meie palvevastused viibivad, me ei saa kohe lahendust. Kui Jeesus saatis pidalitõbised preestri juurde, siis võttis minek ilmselt aega. Teelesaadetud unustasid, kes neid on saatnud, ning võisid arvata, et ehk on nad iseenesest tervenenud. Ootame meiegi ju sageli, et Jumal annab vastuse meie palvele kohe teada. Kui aga palve ja vastuse vahele jääb nädal, kuu või aasta? Kas meil on meeles, et meie elus juhtunu on meie kunagine palve? Ilmselt mitte.  
Põhjuseks võib olla seegi, et võtame loomulikuna Jumala hoolt ja armastust ning see on otsekui Tema ülesanne ja kohustus, mille eest eraldi tänamine pole vajalik. Kui keegi täidab hästi oma kohust, siis näib selle eest tänamine otsekui liialdusena.
Arvestades kannatusi nii eesti inimeste elus kui mujal maailmas, tahaksime võib-olla Jumalat hoopis manitseda, näppu vibutada, viriseda ja Teda süüdistada kõiges, mis on halvasti ja valesti. Selle juurde aga tänu ei kuulu.
Sellise suhtumisega tasuks meil aga mõelda, kes on Jumal ja millist rolli täidab Kristus meis igaühes. Kas Ta on see, kes peab meie tahtmist tegema ja vastavalt meie soovidele käituma? Viimselt saab taandada kõik need küsimused ühele küsimusele: milline on meie usk?
Üks, kes tagasi tuli, sai Jeesuselt kinnituse, et Tema usk on teda aidanud. Usk sellesse, et Jee­sus on teda tervendanud, usk sellesse, et Jumala arm on teda hoidnud ja ta on terveks saanud igas mõttes. Ta on selle kõige eest tänulik.
Meiegi võiksime nii pidalitõvest paranenud kui jutluse algul kirjeldatud vana mehe moel olla tänulikud. Selle eest, et meile on kingitud elu, mis ei lõpe surmaga. Tänulikud selle eest, et kui meie oma isekuses unustame Tema, ei unusta Ta ometi meid, vaid on ikka meie kõrval, meid hoidmas ja kandmas kõikidel elupäevadel.
Olgem tänulikud inimeste eest, kellega kohtume ja koos rändame. Olgem tänulikud igapäevase leiva eest, nii rõõmu kui kannatuste, vihma ja päikese eest. Olgem tänulikud kõige eest, sest kõik, mis tuleb Issanda käest, on hea. Olgem tänulikud kõigeväelisele ja armulisele Issandale iga päev, sest siis pole ükski koorem raske, kui Issand on meiega.


Jaak Aus,
Tallinna Toompea Kaarli koguduse abiõpetaja

Septembris jutlustavad lehes Tallinna praostkonna vaimulikud.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)