Kõik mis teed, tee hästi!

Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!“ Lk 9:62
Üheksa aastat tagasi tehti mulle ettepanek kandideerida Paide koguduse juhatuse esimehe ametikohale. Mõtlemisaega oli piisavalt, aga otsustamisaja kätte jõudes ei olnud mul veel vastust valmis. Olin jäänud oma mõtetes kinni onu Robertile, kes oli aastaid Türi kiriku kellamees. Mind ei hirmutanud mitte see, kui palju aega oma elust ta pühendas kirikule, vaid tema eluhoiak: „Kõik, mis teed, tee hästi!“
Onu Robert on ammu läinud igaviku radadele. Sellele vaatamata piisab vaid Türi kandis mainida, et olen tema vennapoeg, ja juttudel ei tulegi lõppu. Ikka on meenutada, kui korrektne mees Robi (nii teda seal ikka kutsuti) oli. Lõpuks jõudsin endas selgusele ja võtsin pakkumise vastu, sest koguduse juhatuses oli piisavalt inimesi, keda võis julgelt onu Robertiga samastada.
Kuigi olen aastaid olnud ettevõtja, mõistsin, kuivõrd vähe on sellest abi kogudusetöö juhtimisel. Tuli hakata õppima elukogenud koguduseliikmetelt.
Olen tänaseks kokku puutunud kõikide Järva praostkonna koguduste juhatuseesimeestega. Mured on meil ühised, aga lahendused nende ületamiseks erinevad. Üllataval moel ei ole kõige probleemsem mitte raha küsimus, vaid hoopiski inimestevahelised suhted.
Esimene, mis meid kõiki ühendab, on ühenduslüliks olemine vaimuliku ja ilmaliku vahel. Kui koguduste vaimulikud erinevatel põhjustel vahetuvad, siis juhatuse ja koguduse liikmed on läbi aja samad inimesed. Meile on selged kohalikud tavad, inimestevahelised suhted ja kohaliku omavalitsusega suhtlemise nüansid. See ongi kõige olulisem koht, kus koguduse juhatus saab vaimulikule abiks olla. Piisab vaid, kui vaimulik on küllalt kannatlik ega hakka kohe pärast koguduse teenimise alustamist järske muudatusi tegema.
Paide koguduses on palju ettevõtmisi, mis on alguse saanud just ilmikute initsiatiivil ja selle üle tuleb tänulik olla. Igal inimesel on oma anded ja kui neid õigesti kasutada, on tulemus viljakandev. Üks ere näide ilmikute algatustest on iga-aastane laste jõulujumalateenistus, kus laulab viiskümmend või enam last.
Teiseks ühiseks jooneks kogudustes on oma vaimuliku puudumine. On olemas küll hooldajaõpetaja, aga inimest, kes oleks iga päev koguduse juures, ei ole. Vaimulikud jagavad endid kahe, kolme ja vahel isegi viie koguduse vahel. Paide kogudusel ei ole oma õpetajat. Hooldajaõpetajaks oli pikka aega Teet Hanschmidt (alates suvest Katrin-Helena Melder) ja temale abiks viimased kolm aastat diakon Jaanus Tammiste, kellega on meil hea teineteisemõistmine. Vaatamata justkui vastuvoolu ujumisele on tõeline ime, et meil on järjest kasvanud ametitalituste arv. Möödunud suvi oli eriti rõõmu pakkuv, sest meie kirikus toimus neli laulatust.
Järva praostkonna 12 kogudusest vaid kolmes on olnud oma õpetaja pikemalt. Enamik kogudusi on pikka aega hakkama saanud tänu hooldajaõpetajale ja neid abistavatele diakonitele. Meil ei jätku kirikuõpetajaid, niisamuti kui koolides on puudus pedagoogidest. Legendaarne pedagoog, kauaaegne koolijuht Lauri Leesi tõi televestluses kord välja kõneka fakti, et isegi Tallinna eliitkool prantsuse lütseum ei suuda leida füüsikaõpetajat terve kooliaasta jooksul. Olukord vaimutöö tegijate leidmisega on kehvapoolne terves riigis, kuid tuleb selles olukorras hakkama saada nende inimeste ja vahenditega, mis meie kätte on usaldatud.
Panustades südamega saavutatakse palju, kuid ka väsitakse! „Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud“ (1Ms 2:2). Kuidas siis edasi? Fred Jüssi on kord ütelnud, et meile õpetatakse kõikjal, kuidas olla edukad, aga kuidas puhata, ei õpeta meile keegi.
Kui me katsume olla rohkemat ja teha enam, kui suudame, siis lõpuks katkestame endid. Ühel viimatisel kohtumisel piiskop Tiit Salumäega jäi kõrvus kõlama mõte: „Kui on näha, et kogudust teeniv vaimulik on väsinud, tuleb ta puhkusele saata, mitte oodata, kuni ta selleks avalduse kirjutab.“ Sama põhimõtet tuleks järgida ka koguse ilmikutest juhtide ja töötegijate seas. Võib-olla oleks nii toimides meil kogudustes vähem lahkarvamusi ja jaguks ka rohkem üksmeelt. Võin oma kogemusest Paide koguduse põhjal seda kinnitada.

 

 

 

 
Joel Rikk,
Paide Püha Risti koguduse juhatuse esimees