Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kõik, mida inimene teeb puhta südamega, on Jumalale meelepärane

29.11.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Ene Üleoja 2005. a vaimulikul laulupeol „Tarkuse allikale“ Tartu laulukaare all. Tähti Lehtsaar

Kohtumaks ühel kaunil sügispäeval dirigendi ning laulupedagoogi Ene Üleojaga, astun neli korrust trepiastmeid üles. Tõusva teekonna jooksul tema koju Tallinna kortermajas jõuavad mõtted lennata majesteetliku kirikuhoone keerdtreppidele, kust kõige sagedamini just kirikumuusikud üles ja alla kõnnivad.

Ene Üleoja on astunud aastakümneid Tallinna Kaarli rõdutreppidest üles solisti, koorilaulja ja dirigendina ning andnud seal kaaluka panuse eesti kirikumuusikasse. Peale selle on ta õpetanud väga paljusid kirikumuusikuid ning juhatanud vaimulikke laulupidusid. Kas sellele põlisele kirikumuusikule on kodune seepärast elada maapinnast nii kõrgel, hämarusest väljas päikese käes, mõtisklen tema koju viivaid astmeid mõõtes. Just nii saan näha kohale jõudes: Ene Üleoja kodu ja hing asuvad rõõmsate päikesekiirte sees ja taevale ligidal.

Tallinna Kaarli kiriku koorirõdul
Alates 1990ndate algusest on kuulunud Ene Üleoja ellu Kaarli kontserdikoori juhatamine ja tema tähelepanelik pilk on olnud suunatud koorirõdul enamasti koorilauljate ning vajadusel ka organisti suunas. Oma elu eelnevail kümnendeil vaatas ta aga eelkõige koorirõdult alla: lauljana rahva, kirikuõpetajate ning altarimaali, Johann Köhleri 1879. a maalitud „Kutsuva Õnnistegija“ suunas.
„Olen eluaeg Kaarli koguduse liige olnud, aga aastast 2000 kuulun Tallinna Peeter-Pauli kogudusse ja elan kaasa kiriku muusikaelule armsal Eestimaal. Mäletan ka Saksa okupatsiooni aega ning seda, kuidas Kaarlis Senta Arro lastekoori juhatas. Rõdult paistis siis, kuidas esimesed pingiread olid täis prouasid imekaunite kübaratega. Nõukogude ajal täitusid esimesed read rätte ja barette kandvate naistega.“
Samuti on tähenduslikud olnud talle need inimesed, kes Kaarli koorirõdul vaimulikku muusikatööd on juhendanud. „Kui hakkasin kirikukooris laulma, said minu eeskujudeks Kaar­li kiriku koorijuht, organist ja helilooja Hella Tedder ning professor Hugo Lepnurm kui kõikide kirikumuusikute inspireerija ja õpetaja ning tõeline suur kunstnik. Ja Tallinna piiskoplikus toomkirikus töötas Johannes Kappel. Neid pean ma suurteks eeskujudeks eesti kirikumuusikas!“
Ene Üleoja nendib, et tema eluülesannete hulka ei ole kuulunud uute kooride asutamine, küll aga erinevatele kooridele ja paljudele õpilastele uue muusikalise arengu ja rõõmu sisse lülitamine. Segakoori Noorus lõi ta dirigendina uueks, tuues sinna laulma uue, enda koolitatud põlvkonna, kes omakorda on nüüd eesti muusikapõllul juhendamas.

Kust sai alguse helin rinna sees
Muusikainimesed teavad, et Ene Üleojal on võime nii oma lapsed kui võõrad, nii väiksed kui suured, nii ansamblid kui ka 20 000 liikmega üldlaulupeokoor musitseerima panna. „Igaühel on oma võimed, meie peres oli traditsiooniliselt selleks musikaalsus. Juba minu isapoolne vanaisa, kes on Saaremaalt pärit, tegi karjapoisina endale ise viiuli. Tal olevat olnud karjapoisi paunas ka saksakeelne õpik, mille järgi ta keelt õppis. Vanaisa suri 35aastaselt, jättes maha lese ja neli poega, kellest kaks hakkasid tegelema muusikaga. Üks neist oli minu isa, kes lõpetas Tallinna konservatooriumi noorema astme viiuldajana ning töötas seejärel orkestrandina.
Ka ema poolt on musikaalsust, sest ema ja ema vend mängisid väga hästi tšellot ja pärinesid laulvast perest. Videvikutunnil kutsuti kogu pere kokku ja lauldi õhtu otsa koos lastega.“
Koorijuhtimise juurde sattumisest räägib ta nii: „Õppisin natuke klaverit, kuid mul polnud suuri eeldusi pianistiks saada. Ometi panid klaveriõpingud aluse mu muusikalisele mõtlemisele, andes oskuse kuulata kõla ja mõelda polüfooniliselt.
Kuigi ma tahtsin laulda ja mul oli ilus hääl, ei saanud ma lauluklassi sisse. Nii juhtuski, et tundes muusikat oma pärisosana, asusin pimesi koorijuhtimist õppima.“

II

Kas teiste helisema panemine on nüüdseks kasvanud kutsumuseks?
Ene Üleoja: Noorena ma nii ei mõelnud, kuid nüüd küll. Koorijuht on nagu kümnevõistleja: tuleb olla eeskätt hea suhtleja ja psühholoog. Tuleb osata inimesi omavahel liita ja olemas peavad olema ka head käsitööoskused.
Dirigent peab valdama teost muusikatehnoloogiliselt ja samas oskama dirigeerimistehnikat. Amatöörlauljad tuleb avada kui raamatud, sest kui nad ei avane, ei tule muusika tegemisest midagi välja. Dirigendi instrument koosneb ju inimestest, kelle tundemaailmale tuleb jõuda ligi ning hakata üksteise taotlusi tajuma. Alles siis võib jõuda midagi läbi lauljate prisma kuulajateni viia.
Kui otsid vigu vaid teistes ja süüdistad, et nad on mul nii uimased, oled ise tegelikult süüdi. Kõik algab koorijuhist, kuivõrd ta ise avaneb ja oma avanemise kaudu teisi avab.

Milline on õnnestunud kooriproovi retsept?
Suur abivahend on, kui koorijuht suudab tunnistada oma vigu ja analüüsida olukordi. Iga proov peab lõppema tunnetatava edasiminekuga: see on positiivse tulemi ja tööedu pant. Koorijuht võiks enne proovi teha ka ajalise plaani ja rakendada ratsionaalset ajakasutust. Kui liiga kaua „nühkida“ igavat kohta, võib ületada kriitilise piiri ja siis lauljad ei tule enam proovi.
Aga esmalt: vaata, mida sa ise võiksid teha paremini ja ära viska kohe kinnast lauljatele näkku! Ja veel kord: tee partituur ja teose vorm, helistik, intonatsioonilised probleemid enda jaoks selgeks! Sõnad ei ole selleks, et „väljutada vokaali“, vaid koorimuusikas on muusika ja sõna peaaegu alati võrdselt tähtsad.

Kuidas peaks laulma Jumala sõna?
Hea vaimuliku muusika taga peab olema vaimsus, mitte vagatsemine. Hea vaimulik muusika on väga elus.
Kui tulin dirigeerima Kaarli kontserdikoori, oli minu eesmärgiks vabastada inimesed kohustuslikust vagatsemisest, näiteks et nad julgeksid rääkida käärkambris samamoodi nagu linnatänaval. Sakraalruumis tuleb käituda küll väärikalt, kuid me ei pea muutuma justkui kellekski teiseks. Me ei pea laulma koraali, silmad maas, vaid edasi tunnetama enda sees rõõmu ja kurvastust.

Milliseid mälestusi on kontserdikoori juhatamise ajast?
Ma tahtsin tõestada, et kirikukoorid on võimelised sama hästi laulma nagu kõik teised koorid. 1990–91 voolas inimesi kirikusse. Minu sooviks oli ühendada kirik tegeliku eluga, et poleks mõni koor müüridetagune ja imelik. 1994. a viisime kontserdikooriga Urmas Sisaski „Eesti missa“ suurele laulupeole – ja esimest korda tulid taas kirikukoorid laulupeole.
Samuti viisin selle koori Rooma, kust saime kuldmedali, mida pean läbimurdeks: ka üks kirikukoor on võimeline midagi suurt saavutama! Sakraalehitised on rajatud parimal moel ja kui kirikukunst püüdleb parima poole, siis sedasama peaks püüdlema ka muusika.

Kuidas üks väike kollektiiv võib saada müüride vahelt välja?
Osalege maakondlikel laulupidudel, käige ühislaulmistel. Kui lähed müüride vahelt välja, tõmbad mõne inimese sinna sisse.

Kuidas panna luterlikud kogudused laulma?
See on murelik küsimus. Kirikutes kipuvad olema esimesed read tühjad ja inimesed istuvad taga otsas. Mis on juhtunud? Tagasihoidlik eestlane tagaridades ei tee enam häält ka! Minu õde käib kirikus ja ütleb, et kui ta laulab täiel häälel, hakkavad inimesed teda vaatama.
Ühislaulus on aga väge. Meie vanavanemate laulev kogudus on nüüd manalas ja praegu on kirikus nõukogudeaegsed inimesed, kes kardavad laulda. Kui koolis ja pühapäevakoolis õpetatakse lapsed julgelt laulma, siis laulavad nad eluaeg. See on oluline missioon, mida praegu täita.

Milline on hea kirikumuusik?
Kirikumuusik ei saa olla ilma religioossuseta. Selliseid kirikumuusikuid on olnud, aga nad ei püsi kaua ja nende tööl pole resultaati. Vaja on hingelist hoiakut, aga samas on vaja olla ka professionaal ega tohi lubada kirikukooridele muusikalisi mööndusi.
Ei tohi sulguda kapslisse, vaid tuleb jälgida muusikakultuuri arengut kogu maailmas. Sallimatus ja piiratus võivad takistada inimesi kirikusse tulemast.

Kumb on parem – kas hea haridusega ilmalik dirigent või olematu haridusega usklik kirikumuusik?
See on väga valus dilemma, mille ees peavad kahjuks mõned vaimulikud seisma. Kirikliku taustata inimesed võivad tulla kirikusse vahel saavutust püstitama, aga kirikumuusiku osaks on teenida. Missiooniks ei saa olla inimese enda isiksus.
Samas, kui me kuuleme kirikukoorilt kohutavaid etteasteid, siis ka see on suur ehmatus. Kirikus ei tohi mustalt laulda, laulgu koor siis kasvõi ühehäälselt, aga tuleks taotleda puhtust ja ilu. Kirikumuusika peab samuti alluma kultuurinormidele.

Kui esitatud koorilauluga jäävad rahule dirigent, lauljad ja ka kuulajad, kas siis võime arvata, et selle laulu võttis vastu ka Jumal?
Mina arvan, et kõik, mida inimene teeb puhta südamega, ka väljaspool kirikut, on Jumalale meelepärane. Kui läheme muusikaga edvistama, siis on midagi viltu. Aga kui me jätame maha oma isikliku ambitsiooni ja anname parima, siis annab see julgust uskuda, et ka Jumalale meeldib.
Anna Humal

Ene Üleoja
Sündinud 26. augustil 1937
Koorijuht ja muusikapedagoog
Segakoori Noorus peadirigent 1976–1993
Tallinna Kaarli kiriku kontserdikoori dirigent 1991–1998
1991–1999 EELK kirikumuusikakooli koorijuhtimise õpetaja ning mitme laulupeo üldjuht
1970–2005 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud, emeriitprofessor
Tunnustus: 2001 Valgetähe III klassi teenetemärk, 2007 EELK Teeneteristi III järk


Teised temast:

Muusikapedagoog Monika Pullerits, kunagine õpilane: „Ene on range ja vali pedagoog, aga mitte kunagi silmakirjalik. Ta oskab vaadata asjadele kõrvalseisja pilguga ja anda pisiasjadele tähtsuse.“

Dirigent Raul Talmar, kunagine õpilane: „Ta on range ja hea pedagoog, aga Ene on tegelikult soe inimene.“

Kirikumuusika liidu peasekretär Tuuliki Jürjo: „Suure kogemuspagasi ja professionaalsusega koorijuht tõi oma oskuse ja kogemuspagasi kirikusse. See on väga eriline, et Ene Üleoja oli nõus nii väikese tasu eest andma kaaluka panuse Eesti kirikusse.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)