Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kõik janused, tulge vee juurde!

02.07.2014 | | Rubriik: Jutlus

Rm 4:1–8
Paulus juhib kirja saajate tähelepanu sellele, mida Aabraham leidnud oli või kuidas ta leitud oli. «Aabraham uskus Jumalat, ja see arvati talle õiguseks» (Rm 4:3b). Samale õndsuse saladusele viitab Taaveti laulu salm, kus laulik kiidab õndsaks seda, kellele Jumal on ülekohtu andeks andnud. Tegemist on õigusega, mis tuleb Jumala käest, toob rahu ja puhta südame.
Jumaliku armu ülimat õndsust võivad kinnitada kõik, kes on end leidnud sellisest täiusest puudutatuna. Inimene, kadunud enese eksitustes, tõstetakse taevase täiuslikkuse seisundisse. Mitte et ta seda väärt oleks, vaid Looja armastuse pärast. Täiuslikkust ju igatseb iga süda ja inimsüdames on osake täiuslikkusest, mis ei saa ega võigi rahulduda kaduva ning poolikuga. Aga kui raske on tunnistada, et minus eneses ei ole taeva palge ees kehtivat õigust. Kuidas pingutab kogu maailm selle nimel, et tõestada vastupidist! Me väga tahaksime olla kindlad, et kuulume õigesse kogudusse, elame väärilises paigas, omame ja kasutame väärtuslikku vara, suhtleme korralike inimestega, kasvatame parema põlvkonna. Ja meile pakutakse näivat täiuslikkust. Siiski, näilise ja kaduva teenistuses on kõik allutatud kaduvale, ka inimlik õigus ja tõde.
Seega enese õigusega ei ole Jumala ees palju peale hakata. «Kõik liha on kui rohi». Jumal otsib hoopis inimest, kel murtud süda. Enesega piirduv inimene on Jumala jaoks «kadunud».
Mõiste «kadunud» sisaldab mitut aspekti. Kõigepealt tähendab kadunud olla üksindust ja mahajäetust. Üksiku puhul on hukkumine paratamatu. Teiseks võib kadunut mõista kui peitunut või põgenenut. «Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele» (1Ms 3:8b). Kolmandaks, kadunu võib tähendada surnut või hävinut. Isa tunnistab poega elusana kohates: «Sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks!» (Lk 15:24).
Jumal otsib kadunut. See aktiivne toime puudutab kõiki kolme aspekti mõiste «kadunud» puhul. Mõistulood kadunud lambast või kadunud drahmirahast käsitlevad kadunut kui üksijäänut. Kadunud poja narratiiv räägib põgenenust. Algkogudus mõistis ristimist ja uuestisündimist kui surmast ellu virgumist. «Te peate sündima ülalt!» (Jh 3:7), ütleb Jeesus Nikodeemusele. Usu kaudu Inimese Pojasse muudetakse meid, nagu prohvet kirjeldab: «Ja neid hüütakse «Pühaks rahvaks», «Issanda lunastatuiks». Ja sind hüütakse «Otsituks», «Linnaks, mis pole maha jäetud».» (Js 62:12)
Ristiusust ei oleks mingit kasu, kui see oleks ainult parem religioon või täiuslikum kõlblus. Ristiusu sisu on uus loodu, mis avaldub Jeesuses Kristuses.
Jumal otsib neid, kes on valmis end leida laskma. Võib-olla ongi vaja saada kadunud pojaks, et öelda: «Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!» (Lk 15:18bj) Ilmselt on vajalik kogeda oma enese loodud maailmapildi totaalset kokkukukkumist, et tekiks olukord, kus Jumal saab meid leida ja päästa. Milline imeline sõnum on see väsinud ja eksinud inimesele. Jumal ütleb «Tule!», Vaim ütleb «Tule!».
Kui Jeesuselt küsitakse võimaluse kohta teha Jumala tegusid, siis ta vastab: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud» (Jh 6:29). Kuigi Lutherile heideti ette passiivsust, kui ta ütles «üksnes usk», on selles äratundmises sügav ürgkristlik ja piibellik tõde. Tegutsemine ainult Jumalat usaldades ja temale lootes on ainus õige toimimisviis. Vastasel juhul on võimalik teha kõike muud, aga mitte Jumala tegusid.
Kõik muu on muidugi ka põnev. Sest teine ürgne jõud – tahtmine olla kui Jumal, looja lahus Loojast – on inimolemusse nii sügavalt sisse juurdunud, et vahel tundub, et seal ei olegi midagi ette võtta. Aga on siiski, sest meile on antud Päästja. Ta on tulnud otsima kadunut, et see võiks leitud saada ja särama hakata. Vana tõelikkus üritab ise ületada inimlikkuse piire, kuid tulemuseks on vaid rahutus ja meeleheide. Uus jumalanäoline ja jumalateoline olemus ületab vana piirid, vähim taevariigis on suurem kui suurim inimestest. Johannes nendib uue toimest: «See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked» (1Jh 5:3).
Kui palju me ka ei prooviks erinevaid võimalusi, on siiski üks tee elusse. See on lihtne, prohveti sõnadega: «Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!» (Js 55:1) Ometi kasutame seda võimalust alles siis, kui kõik inimlikud «õlekõrred» on kasutatud, kui kõik on kadunud ja me ise ka. Jumala heldus juhib meid siis murtud südamega Tõelise ja Ainsa juurde, et tervendada ja uuendada usalduse vahekorda temaga.
Aamen.

Prykk_Aivo

 

 

 

 

Aivo Prükk,
Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)