Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kõigi üle on Issanda tõotus

23.05.2012 | | Rubriik: Jutlus

(Jl 3:1–5, Jh 3:16–21)
Sattusin hiljaaegu lugema taolist etteheidet: «Kirik on meie ühiskonnas kõige vaikivam institutsioon. Kõige olematum institutsioon. Eestis on väga suuri ja väga olulisi probleeme: vaesus, iive, lahkumine kodust ja kodumaalt töö otsinguil, alkoholism, narkomaania, AIDS, tänavalapsed, vägivald, lahutumus, varane suremus, traumatism, kuritegevus… Kirik on olnud kõikides neis küsimustes täiesti vait. Mitte piiksatustki! Häbi võiks teil kõigil olla, kirikuisad.»
Ma ei taha pikalt selgitada, kui vale see süüdistus on, kuna olen soovitanud alati lähtuda mõtteviisist, et kui süüdistus on põhjendatud, siis tuleb olla tänulik, et sind on manitsetud ning õiges suunas juhatatud, kui aga süüdistus ei ole õige, siis tuleb olla rõõmus, et sulle on antud nii lihtne võimalus koos Kristusega kannatada.
Siiski on just nelipüha valguses tähtis juhtida tähelepanu sellele, et kiriku süüdistamine vaikimises ja tegevusetuses lähtub valest arusaamast, mis või kes on kirik. Kirik on kutsutute ja läkitatute kogu, kes on Püha Vaimu läbi liidetud üheks ihuks, mille pea on Kristus. Muidugi on lihtsam mõelda kirikust kui mingist organisatsioonist, mida peaksid esindama ning kelle nimel kõnelema ja tegutsema «kirikuisad», kuid see ei ole õige: igaüks, kes kurdab, et kirik ei tee või ei ütle midagi, peaks kohemaid küsima: «Aga miks ma siis midagi ei tee või ei ütle?»
Taevaminemisel ütles Issand apostlitele: «Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!» Kasutades Jeesuse enda võrdpilti külvajast, võime öelda, et selle tõotuse täitumist ootavad jüngrid on nagu külimittu kogutud seemnevili, mille Issand pärast Püha Vaimuga niisutamist hoogsa heitega kogu maailma laiali pillutab: «Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.»
Maailm ei vaja mitte ainult meie sõnu, vaid me ise peame saama seemneks, mis on valmis surema, et kanda vilja – tema enda eeskujul, kelle Isa on läkitanud mitte maailma hukka mõistma, vaid õndsaks tegema. Prohvet Joel maalib seda ette kuulutades imelise pildi õnnestunud külvist ja ülevoolavast saagist: «Ära karda, maa! Hõiska ja rõõmusta, sest Issand teeb suuri asju! Kõrbe rohumaad löövad haljendama ja puud hakkavad vilja kandma, viigi- ja viinapuud kannavad külluslikult! Hõisake ja rõõmustage Issandas, oma Jumalas, sest tema annab teile õiglaselt varajast vihma, saadab vihma teile alla, varajase ja hilise vihma nagu ennegi! Siis saavad rehealused täis nisu ning tõrred voolavad üle veinist ja õlist.»
Prohvet nimetab väga erinevaid inimrühmi, keda Jumal oma väega puudutab ning oma kaastöölisteks ülendab: «Teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale.» See tähendab, et mitte keegi ei ole välja arvatud – kaasatud on nii poisid kui tüdrukud, nii vanadusest nõdrad kui käsualused, loomulikult ka need, kes on noored ja täisjõus.
See, et Jumal kingib Püha Vaimu kõigile, kes temasse usuvad, ilma vahet tegemata, ei ole mitte ainult suur eesõigus, vaid tähendab ka suurt vastutust ja kutsumust: olla tema tunnistajad kuni ilmamaa äärteni, olla tema seemneks just seal, kuhu külv on meid kandnud. Olla selleks, kes vähemalt siis, kui kord raamatud avatakse, võib tunnistada valeks etteheite, et «kirik on olnud täiesti vait – mitte piiksatustki».
Ometi, kuigi inimestel on palju vajadusi, muresid, kannatusi ja igatsusi, ning niivõrd, kui see on meie võimuses, peame aitama neid leevendada, ei tohi me unustada, et kõik hädad ja viletsused lähtuvad ühest ja samast probleemist: inimene on kaotanud ühenduse Jumalaga ja seeläbi omaenda jumalanäolisuse ning mitte ainult loomuliku ja üleloomuliku õnneseisundi, vaid ka võime olla täiuslikult õnnelik. Ikka on midagi puudu, ka kõige päikesepaistelisema päeva üle kummitab alati mingi vari – või veelgi enam: just kõige päikesepaistelisemal päeval on varjud kõige tumedamad ja teravamad, sest «rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus, Issand».
See tähendab, et püüdes vastata inimeste igatsustele ning neid nende valus ja katsumustes aidata, ei tohi me piirduda ainult sümptomite või tagajärgede raviga, vaid peame neile andma ravimi haiguse enda vastu. Ainsaks ravimiks on Kristus, kelles on ilmunud ja teostunud Jumala kõikevõitev, -muutev ja -uuendav armastus. Ning taas: Kristuse andmine inimestele ei tähenda ainult meie sõnu, vaid ka meid endid, meid kõiki, just seal, kus tarvis, ja just nii, nagu vaja. Kuni lõpuni, kuni selleni, et nisuiva langeb mulda ja sureb – selleks on Jumal meid rüütanud väega kõrgest ning oma Püha Vaimu läbi Kristuses üheks ihuks kokku liitnud.

Enn Auksmann
,
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)