Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kõige võimsam relv

18.06.2008 | | Rubriik: Arvamus

Prantsuse kohtutoimikutesse jääb käesolevast aastast üks imeline lugu, mille üle oleks meil kõigil kasulik järele mõelda.

Üks juba pensioniikka jõud­nud kooliõpetaja vägistas ja tappis seitse tütarlast. Tema kohtuprotsess lõppes mais 2008. Mehe nimi on Michel Fourniet, ja see võib tulevikus huvitada uurijaid, sest tema isiksus paistab harukordselt keeruline ja jätab asjatundjaile mitmeid küsimusi, millele veel ei leia vastust. Ka psühhiaatrid tunnistavad, et nad ei ole aru saanud sellest enesekindlast, ülbest, üleolevast inimesest, keda võib nimetada «kõige täielikumaks» mõrtsukaks Prantsuse ajaloos. Aga kaheksas ohver sai mehest jagu ja saatis ta vanglasse.
Tütarlaps, kelle nimeks Marie, oli 13 aastat vana, kui ta koletisele silma hakkas. See pidas oma furgoonauto kinni ja küsis teed. Lahke vastuse peale palus ta tütarlast enda kõrvale autosse istuda ja suunda näidata, sest ta ei tundvat hästi linnakese tänavatevõrku.
Marie kahtles, aga mõtles siis, et kristlasena peab ta ligimest aitama, ja võttis ettepaneku vastu. Kui «lind oli puuris», sõitis mees kiiresti linnast välja, sidus ohvril käed-jalad kinni ja andis mõista, mis teda ootab.
Tütarlaps hakkas palvetama, Neitsi Maarjat, oma võimsat nimekaimu, appi hüüdma. Alguses südames, siis valju häälega ja viimaks «kõigest kõrist», nagu ta kohtusaalis seletas.
Ja siis juhtuski ime.
Vangistaja pidi kuskile minema või midagi tooma ja jättis oma auto mõneks minutiks tee äärde, uksed-aknad muidugi hermeetiliselt suletud. Tüdruk jõudis hammastega ühe köieotsa lahti närida ja märkas seinal väikest nuppu, mille juurde oli kirjutatud «Avamiseks vajuta nupule».
Tütarlaps vajutas nupule…
Nüüd järgnes metsik jooks maanteel. Paarkümmend meetrit eemal õnnestus tal üks möödasõitev auto kinni pidada. Selle omanik kirjutas furgooni numbri üles ja kihutas politseisse.
Siin lõppes Fourniet’ mõrtsukakarjäär.
Marie, kes jõuab nüüd juba varsti 18. eluaastasse, ilmus tunnistajana kohtusaali, palveketike käerandmel, ja jutustas oma lugu ilma vihata, ilma erutuseta, lihtsate sõnadega, mis ei otsinud mingit teatraal­suse efekti kuulajaskonnale. Jutustatakse, et kogu kohtusaal oli imetlusest tumm. Üks ajakirjanik, kes seda hämmastavat sündmust kirjeldab, märgib, et Mariet on kuskil nimetatud «liivateraks», mis pani selle hästi õlitatud tapamasina seisma. «Ei, mitte liivatera,» ütleb ajakirjanik, «teemant!»
Kristlane teab, et Jumal reageerib igale palvele. Siin meenub tahtmatult Clairvaux’ püha Bernardi kuulus «Memorare», mis algab nõnda: «Pea meeles, Maarja, et keegi ei ole sind kunagi asjata appi hüüdnud, ja nüüd, täna, kuula mu palvet…»
Aga miks siis Maarja? Kas Kristusest ei piisa, võib mõni lugeja küsida. Muidugi piisab. Aga Maarja kuulub Kristuse juurde. Ta on Kristusele eriti lähedane. Ja millegipärast on Jumal tahtnud, et meie elukäigust võtaksid osa mitte ainult Maarja, vaid ka kõik «pühad». Ja nende seas võib-olla ka minu ema, kes suri Siberis.
Igatahes teame, et elus võib kõike juhtuda. Kuid peame ka teadma, et me ei ole kunagi päris üksi. Ja et meist endist oleneb meie suhe nähtamatu maailmaga.

Fanny de Sivers,
keeleteadlane ja esseist

5 Kommentaari artiklile “Kõige võimsam relv”

  1. Kalev ütleb:

    Väga tõsine lugu,tänu Jumalale kes andis sellele neiule südamesse sõnad..kuidas palvetada..

  2. JAAK ütleb:

    TÕESTI IMEVATE LASTE JA VÄETIMATE SUUST VALMISTAD SA OMALE KIITVA VÄE,!
    ÕED JA VENNAD !OLGU SEE ÕPETLIK LUGU TEILE EESKUJUKS USALDUSEST ELAVA JUMALA VASTU JA PANGU TEID LIIKUMA KOOS OMA ISSANDAGA PÄEVAST-PÄEVA SENIKAUA, KUNI SAMME ANTAKSE!

  3. Harri Kingo ütleb:

    Ma siiski jahutaksin siinsete meelt ja ütleksin seda, et pole mõtet arvata, nagu Jumal alluks kuidagi inimesele ja et inimese palve võiks mõjutada ja muuta Jumala suhtumisi. Või et ilma sellise palveta Jumal ei teakski, mis on toimumas. Jumal on oma täislikkuses muutumatu. Kuid tuleks eristada kahte – Jumala armastus ja selle osutamine – arm.

    Jumal armastab kõiki oma lapsi oma südames võrdselt ja on seeläbi õiglane oma jumalikes tegudes – armu osutamises – ta hoolib igast vastavalt sellele, mida too vajab. Jeesus õpetaski meile jumaliku õiglust, kui rääkis mõistulood kadunud pojast ja kadunud lambast. Et isa armastas võrdselt oma poegi, siis rõõmustas ta kadunud poja tagasituleku üle. Et karjus armastas võrdselt oma lambaid, siis läks ta otsima seda, kes oli kadunud. Et Jeesuses ON võrdne armastus, oli tema elu ebavõrdne teenimine: “Arsti ei vaja terved, vaid haiged.”

    Me kogeme sama oma lähimates, sügavaimates suhetes oma peres – vanem armastab oma lapsi võrdselt, seepärast läheb alati esmalt selle juurde, kes abi vajab. Nii avaldub jumalik inimlikus – jumalik võrdne armastus avaldub ebavõrdse – alati individuaalse ja isikliku teenimisena. Sest nii armastab ja teenib meid Isa – alati võrdselt oma südames ja alati individualselt ja isiklikult oma armus. Jumal-Isa õiglus on tema sisemine võrdne armastus ja väline individuaalne teenimine, arm.

    Jeesus õpetas meile jumalikku – inimsüdames võrdsest, kuid väliselt ebavõrdsest, individuaalsest isiklikku armastamist: “Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud…” Kuidas armastas Jeesus inimest?

    Tema südames polnud vahet jüngri, variseri, lihtinimese ja röövli vahel, nii olid tema sõnad ja teod – teenimine – erinev igale neist. Oma jüngreid noomis ta sageli, varisere nimetas ränkade sõnadega, tavalisele inimesele andestas patud, röövlile ristil lubas, et too on veel samal päeval koos temaga Isa juures.

    Nagu oma lapsi südames võrdselt armastav ema valvab öös kõikide oma laste und, kuid läheb esmaselt selle juurde, kes nutab, nii vaid kõiki oma südames võrdselt – jumalikult armastav inimene saab teenida seda üht, kes hetkel abi vajab ja anda talle, mis just temale hea on.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)