Esileht » Uudis » Esileht »

Kõige meelde­jäävamad jõulud

22.12.2010 | | Rubriik: Esileht, Persoon minevikust

 Tänaseks lahkunud emeriit­õpetaja Priit Rannut (fotol) meenutas 7. detsembril, et eredalt on talle meelde jäänud jõulud aastast 1947. Talle oli määratud vangistus 10 + 5 aastat Arhangelski lähedale metsatööle.  
Enne jõule olin metsas tööl, õnnetuseks kukkus kirve terav ots põlve peale ja tekkis sügav haav. Kuna osa mehi lõi ellujäämise nimel ise oma sõrmed maha, siis pandi mind kartsa. Vigastatud jalast välja ei tehtud.
Sattusin siiski paistetanud jalaga haiglabarakki, kus laagri arst võttis mu oma abiliseks, sest jagasin ladina keelt. Tegin paar nädalat nahaaluseid süste, aga minu kerge elu ei meeldinud laagrit valitsenud platnoidele. Jõululaupäeval tuldi mulle järele, et viia mind trahvilaagrisse – põhjuseks kavatsus põgeneda.
Hakkasime – mina, mõni püssimees ja koerad – minema läbi lumise metsa. Mingil hetkel, kui valvurid olid väsinud, jõudis minuni mõte, et nad keeravad otsa ringi ja lähevad tagasi. Kümme kilomeetrit paksus lumes sumada on raske – lihtne olnuks öelda, et püüdsin põgeneda.
Jõudsime trahvilaagrisse, ühe silmaga valvur küsis mu nime ja taipas, et olen eestlane. NSV Liidus eristati kolme rahvust: soomlasi, eestlasi ja grusiinlasi. Mind saadeti alumisse tsooni. Ülemine oli traataiaga piiratud ja seal hoiti mõrtsukaid, kelle juurde läksid valvurid mitmekesi.
Jõudsin barakki, kell oli kümne paiku, mehed magasid juba. Valvur näitas mulle kätte ülemise nari ja siis tundsin, et mul ei ole olnud elus meeldivamat jõulukinki.
Rita Puidet

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)