Kõige lõpus on Issanda päev

19.11.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Kirikuaasta viimast pühapäeva kutsutakse kahel viisil: igavikupühapäev või surnutepüha. Kõik lõpeb kord ja läbi selle lõpu jõuame kord igavikku. Seega mõtleme eeloleval pühapäeval, 23. novembril nii kõige lõpust ja surmast kui ka ees ootavast igavikust.
Mida kauem olen elanud, seda rohkem olen märganud üht elu olulist tõsiasja: inimesest sõltub siin maailmas õigupoolest väga vähe. Arenenud inimkonna ajalugu ulatub kümnetesse tuhandetesse aastatesse, kuid maailm on veelgi vanem. Inimese iga on sellega võrreldes nii lühike.
Pühakiri ütleb, et meie elupäevi on 70 aastat – mõnel on neid rohkem, teisel vähem. Need mõned kümned aastad, mida inimene saab elada, mööduvad nii kiiresti. Mida vanemaks inimene saab, seda kiiremini voolab liiv liivakellas ning lähevad aastad.

Me näeme maailma ajaloost vaid viivu, ometigi on see meie jaoks väga oluline, sest see on meie elu. Selle elu jooksul peab inimene jõudma paljut – saada kooliharidust, omandatust teistele jagada, vanemas eas ka abi vastu võtta. Kõige selle kohal on liivakell oma julma rutuga. Lähevad minutid, tunnid, päevad ja aastad ning üles kella poole vaadates võib märgata, et aega jääb üha vähemaks.
Aeg tundub kaduvat kõige tühise peale. Vahel tekib küsimus, kas kõike seda on üldse vaja, kui aeg kord nagunii otsa saab. Kas on ikka vaja ärrituda tühistest asjadest, mida tegelikult ei saa muuta? Ons vaja kuhjata kokku maist vara, kui see kõik peab kord maha jääma?
Keskaja tervitus memento mori (pea meeles surma) pani inimese mõttemaailma ette teise reaalsuse – keegi meist pole igavene, meie elu on vaid viiv siin maailmas. Võib-olla seda enam peaksime püüdma hetke, mis meile on antud, kasutada õigesti. Kui teaksin, et suren homme või et homme sureb mõni minu tuttavatest, käituksin vast hoopis teisiti. Siis jääks tegemata nii mõnigi kasutu tegu, ütlemata mõnigi vale sõna. Suhtumine inimestesse muutuks. Maailmapilt muutuks.
Ma arvan, et muutuks ka enamiku inimeste suhtumine Jumalasse. Need, kes on kahelnud Jumala olemasolus, hakkaksid võib-olla ühel hetkel teda otsima ja palvetama. Meie elu muutuks, kui teaksime, et homme sureme.
Samas meie elu ongi vaid viiv maailma ajaloo kõrval ja meie võimalus on seda hetke õigesti kasutada. Võime oma eluga saavutada nii head kui halba. Võime sellega rahule jääda, aga võime ka oma aja ära raisata midagi saavutamata. Tõelises elutarkuses suudabki inimene mõelda oma kaduvusele ja pii­ridele. Ta oskab näha maailma läbi teise perspektiivi, kus ei ole ainult täna ja praegu, vaid midagi, mille piirid on palju laiemad. Inimene oskab end siis näha osana Jumala loodust, osana maailma ajaloost, millel on nii algus kui lõpp.

Kristlane näeb kõige lõpus olevat Issanda päeva, mil see maailm hävib ning Jumal loob uue taeva ja maa. See on Jumala tõotus inimesele ning selle täitumist tasub oodata. Igavese elu poole on mõtet püüelda, sest see on midagi palju rohkemat kui meie praegune maailm.
Igaveses elus ei ole liivakella, mis loeks julmalt meile määratud aega. Seal ei ole muresid ega vaeva. See on ootamist väärt elu, milleks tasub juba nüüd valmistuda. Meie praegune elu, meie suhtumine Jumalasse, inimestesse ja iseendasse on määravad päeval, mil see maailm kord otsa saab. Siis vaatab Jumal meie usule ja tegudele. Ta laseb igavikku need, kes on selleks valmis.
Neile, kes siis Jumala riiki pääsevad, ei ole see mitte kurbuse ja viletsuse päev, vaid on nende ootuste täitumise, siit ilmast lahkunutega taaskohtumise päev. See on võidupäev.
Siin maailmas jookseb liivakell oma jooksmist ja aeg läheneb kindlale lõpule. Seal aga on uus algus, taaskohtumine. Usklik inimene võib seda päeva oodata ja sellele julgelt vastu minna, nõnda nagu astume järgmise pühapäevaga uude kirikuaastasse.

Kaido Soom,
teoloog

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)