Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kõige kallim siin maailma peal on perekond

04.11.2009 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Arne Hiob poeg Siimu (12) ja tütarde Liisa (15) ning Annaga (14) . Foto: Riina Hiob Isadepäeva eel teeme juttu tublide EELK pereisadega. Tallinna Jaani koguduse vaimulik Arne Hiob peab oma perekonda kõige kallimaks siin maa peal.

«Vahel on kirikuõpetajatel kombeks unistada, et võiks elada ja teenida kuskil kloostris, kus saaks ka rahulikult mediteerida ja palvetada. Siinkohal meenub mulle aga ühe katoliku preestri mõte, et luteri õpetaja jaoks on kogudusestki tähtsam perekond (kloostrist rääkimata), sest see on tal olemas ja vajab abi. Jumal saab ikka hakkama,» sõnab kolme lapse, tütarde Liisa (15) ja Anna (14) ning poja Siimu (12) isa Arne Hiob.

Kindel usk ja põhimõtted
«Me ei tohi muidugi kogudusetööd teisejärguliseks pidada, kuid me ei tohi ka perekonda alahinnata ega asetada teda konkurentsi kirikuga. Me võime küll öelda, nagu Luther on öelnud, et kui perekond või suguvõsa keelitab Jumalast lahti ütlema, on Jumal tähtsam. Üldjuhul seda aga ei tehta. Tavaliselt on ikka muud hädad, kui omavahel läbi ei saada,» arutleb Hiob.
Oma pere ja Tallinnas asuva kodu üle tunneb ta suurt rõõmu. «Meil on olnud siin Tallinna korteris väga tore elu. Ühest küljest Tallinna linnas ja Jaani koguduses ning Vanalinna koolis, kus mu lapsed käivad, kuid teisest küljest on see meie pere kindlus, kuhu saab alati tulla, panna uksed kinni, olla koos ning ajada koduseid asju. See on olnud minu jaoks tähtsal kohal,» leiab vaimulik.
Oma vanematelt on Arne kaasa saanud eeskuju heast omavahelisest läbisaamisest. «See on minu vanemate pärand mulle ning olen seda alati mõistnud ja väärtustanud. Seepärast leian, et oma perekonda tuleb pidada esmatähtsaks, abikaasat ja lapsi tuleb armastada ja austada ning teha kõik selles vaimus. See ongi põhiline, mida pereelus väärtustan,» on pereisa kindel.
Suuresti kristlikul usul põhinevaid väärtusi püüab isa ka Piibli järgi nime saanud lastes arendada. Et nad võiksid oma elus lähtuda usust Jeesusesse Kristusesse ja Jumalasse. «Usk on esimene ning seda ei tohi kõigutada,» tähendab ta.
Just seepärast said muinsuskaitseametis arhiivi juhatajana töötava Riina ja Arne Hiobi lapsed juba kolmeaastaselt pühapäevakooli pandud ning hiljem Vanalinna Hariduskolleegiumi kooli. «See kool on seotud kristlike põhimõtetega ja veel nii targalt organiseeritud, et seal õpib isegi ateistide lapsi, kes üldiselt ka ei kurda,» muigab Hiob.
Ja kuigi usuõpetus on koolis vabatahtlik, näeb teoloog selgelt iga inimese rolli n-ö alternatiivühiskonnas. «Igal perekonnal ja isegi igal usu- või mõttekaaslaste rühmal on omad traditsioonid, mida nad hoiavad ja edendavad. Kui ei oleks olnud väikest eestvedajate gruppi Eesti vabariigi taastamisel, poleks tekkinud ka vabariiki. Selles mõttes võib ka kiriku ja perekonna näol olla tegemist alternatiivühiskonnaga. Kui meil on mingid kindlad põhimõtted ja usk, siis ei vaata me arvusid, vaid oleme maa soolaks. Eks siis ole näha, kuhu see asi edasi jõuab.»

Tähtsam kui miski muu
Igapäevamured ja -teemad on Hiobite peres nagu igas teiseski. «Laste päevad on hommikust õhtuni tööd täis, see on koolis nii korraldatud, et tekiks töökogemus. Vahel on olnud pinget ja tööd liigagi palju,» nendib isa ja tõdeb, et sellises vanuses lapsed isa käest nõu küsima ei kipu. «Kellele meist ikka meeldiks nõu või abi küsida?! Aga siis tuleb ise rohkem rääkida. Kuid kindlasti mitte ülalt alla kõnet pidades, vaid rohkem sõbra moodi. Ja vahel ikkagi küsivad lapsed ka nõu.»
Kuid olgu isadepäev või mitte, Arne arvates on kodus kõige perekesksemal kohal ikka abikaasa Riina. «Meie peres on ema põhiline lastega tegeleja, olgem ausad,» hindab pereisa.
Ühtlasi soovitab ta kõigil eestimaalastel oma perekondadest lugu pidada ja hoida seda tähtsamaks kui midagi muud siin maailmas. «Meie enda abikaasa ja lapsed on meile kõige olulisemad. See on kindel,» sõnab vaimulik.

Merje Talvik

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)