Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kohustused alamal, vastutus kõikjal

25.08.2021 | | Rubriik: Arvamus, Ühiskond

Minu akadeemilistest õpetajatest olid professor Paul Ariste eesti apostlikku õigeusku, professor Harald-Heino Peep vanaema poolt kreekakatoliku usku Moskva patriarhaadi järgi, dotsent Jaak Põldmäe isa poolt hernhuutlane, professor Andrei Grishunin Moskvas bioloogilise isa poolt luterlane, ise aga samuti Moskva patriarhile alluv õigeusklik. 

Nad ei olnud kirikulised, ent tundsid kombeid ja põhimõtteid ning teadsid, milles seisneb oikumeeniline mõtlemisviis. Niisiis oli nende jaoks enesestmõistetav, et lihtsurelik oskab kalmistul käituda ja peab siit ilmast lahkunuid meeles ka oma kodus. Mõnevõrra see üllatas neid, kui nad märkasid, et ma pole neis asjus põrmugi ükskõikne, vaid pidasin näiteks loomulikuks, et süvenedes vanavene kirjandusse keskaja teisel poolel, tuleb mul teha enesele selgeks ka sellesama kirjanduse teoloogiline aspekt. 

See aspekt on mitmekandiline, kuna slaavlastel Balkani poolsaarel, Kiievi-Venemaal ja Põhja-Venemaal oli ohtrasti kokkupuuteid teistsugustegi rahvastega. Jõudmata tegelda nende kõigiga, valisin ma viimaks slaavlaste suhted Kesk-Ida rahvastega, seega nendega, kes on kõnelnud kas pärsia või turgi keeli ning võivad uskumustelt ja kommetelt olla islamiusulised väga erinevate doktriinide järgi. 

Islamis puudub oikumeenilisus kristlikus mõttes. Võimalik, et seda asendab „shura“ ehk nõupidamine, kus pole ümarlauda, ent kehtib võrdväärne alandlikkus üksikinimesest kõrgemate väärtuste suhtes (põhimõte, mida näiteks Betti Alver eitas). Vajadus selliseks nõupidamiseks on ilmne mõõdukas islamis ehk moslemlikus demokraatias, millele sunniidid asuvad lähemal kui islami fundamentalistid. 

Kuivõrd kestlikku võimu võivad sunniidid omada, seda saab illustreerida turkmeenide ajaloolisest kogemusest teispool Kaspiat, kus neid elab rohkem kui 90%, kuid mitte läbisegi, vaid esmajoones hanafiidide koolkonna raamistikus. Kommunikatiivses mõttes on Turkmeenimaa äärmiselt suletud ühiskond, aga see ei jää nii, sest nende päralt on tohutud toornafta ja loodusliku maagaasi varud, mille abil saab kaubelda nii itta kui ka läände. 

Idas on turkmeenide partneriteks idapärslased, afgaanid, belutšid, urdud, kirgiisid, dungaanid ja mongolid, läänes püsipartnerid alles kujunevad. Sõnaga „oikumeenia“ on seal teha väga vähe, palju olulisemad on islami liigendatus ja, millest on Eestis pahakspandavalt vähe kirjutatud, islamisisene rahvastikuränne.

Kas meil on tarvis minna oma siseriiklike murede juures nii kaugele itta? Ses mõttes on, et juba ligemale ühe inimpõlve kestes on meid harjutatud mõtlema, nagu olnuks perestroika Moskvas suunatud üksnes läände ja üle Suure Lombi. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega kadus aga ju ka nõukogulik Kesk-Aasia, mida teistes riikides ei vaadeldud eemalt pealt. 

Kohapealne rahvuslus ei piirdunud mõõduka keelepoliitika ning liberaalse piiripoliitikaga, vaid on olnud radikaalsem ja seda enam, et Kesk-Idas on etnilisi diasporaasid palju, kusjuures neid on ülekohtune suruda üheainsa islamismi kui mõttelise terviku „sisse“. Kuigi näiteks turkmeenid ja usbekid on sarnaselt hanafiidid, kõnelevad nad ometi erinevaid keeli, mida ühendab ennekõike see, et need keeled kuuluvad indoeuroopa keeleperre.  

Järelikult oleks loomulik, kui Eesti Vabariigi uus president oleks pisutki kursis sellega, mis on oikumeenilisus ja kuidas on peajoontes liigendatud moslemite vaimne maailm doktriinide ja konfessioonide tasemel. Tegelikult ei ole vaja mingit veel üht kooskäimise kohta või väljavalitute kitsast ringi, piisab täiesti sellest, kui president delegeerib mingi funktsiooni täitmise konkreetseks ülesandeks inimesele, kes tunneb asja, aga ei praali sellega. 

Arvaku taoline inimene, mida ta õigeks peab, tähtis on see, et president ei peaks laiutama käsi ja minema merele vales paadis. Mis võib sellest olla veelgi halvem? Mis muud kui jäämine kuivale maale, teadmata sedagi, kui kindel see maa on.  

Eesti Vabariigi presidendi kohustustest allapoole riigipea taset peaksin ma kõige tähtsamaks suutlikkust käsitada omaväärsena iga Eesti Vabariigi kodanikku ja mitte endast tähtsamaks mistahes teise niisuguse riigi esindajat, millega meil on aktiivsed diplomaatilised suhted kas vahetult või kaude ja millega meil puudub reguleerimatu vastasseis. See käib ka monarhide kohta. 

Kõrgemate usujuhtidega on probleeme rohkem, sest võrdväärne suhtlemine nendega eeldab minu meelest seda, et ka Eesti Vabariigi president on usutunnistuselt orienteeritud. Iseasjaks on olukorrad, kus kõrgem usujuht kutsub enesele külla, keda ta õigeks peab, ja sinna, kuhu on võõral lubatud sisse astuda. 

Milles seisneb omaväärsus? Igatahes mitte selles, et rahvale näidatakse kuvarilt, mida president peolauas sööb ja peale või kõrvale joob. President ei pea olema alalõpmata nähtaval (nagu muide ei pea olema seda ka parlamendi iga liige suvalisel ajal), ent ta ei tohiks hoiduda varju, kui inimesed on segaduses – ja praegu nad seda on, kuna me näiteks ei tea, kuidas on leibkonna sissetulekud korreleeritud kütte- ja majapidamisgaasi hinnatõusuga.

Lisaksin omaväärsusele eespool toodud tähenduses veel ka arusaadavuse kui põhjendamisvõime. Kehtiva põhiseaduse järgi ei ole meil võimalik oma presidendilt aru pärida. Seda polegi tarvis sätestada, lihtsalt president peab võimalikku arupärimist ennetama ehk esitama dialoogist oma poole. Kus see mind häirib, on näiteks need olukorrad, kus olümpiavõitjat tunnustatakse suuremas plaanis kui kõiki neid, kes on töötanud pandeemia allasurumiseks rohkem kui ennastohverdavalt. 

Kui see käib presidendile üksi üle jõu või tundub tunnustuse devalveerimisena, siis võib ju seda korraldada ka presidendi nimel piirkondlike haiglate ja vaktsineerimiskeskuste ning perearstide liidu kaudu. Head sõnad ei pea ootama suuri võite ega pidulikke matuseid, minu arust ei pea nad üldse ootama. Absurdne küll, aga mõnikord näikse olevat nii, nagu meeldiks meile halbu sõnu süüa rohkem kui võtta suhu häid sõnu, selliseid, mis pole määritud.

Söögipalvet ja roaõnnistust ning tänu meie igapäevase leiva eest pole ma kuulnud. See-eest kuulub minu kasvatusse suudlus leivale, sest nii oli tolles kristlikus peres, kus ma olin mitu aastakümmet omainimene, igipõliseks kombeks. Sellest kombest on jäänud alles veendumine, et põrandaleib oleks pandud leivakasti alati õigetpidi, ja kahetsus, kui midagi jääb söömata või läheb „lihtsalt“ raisku. 

Kohaks, kus see kõik avaldub vahest kontrastseimal viisil, on kas haiglapalat või ühine söögiruum. Ei ole palju nõutud, kui Eesti Vabariigi president neid kombeid meelde tuletaks, sest ei tohi unustada, et paljudele meist on esiletõus tarbimisühiskonnas suisa ideaaliks, nii et mis on askees ja spartalikkus, vajab siinkandis pikka aega omaksvõtmist. 

Mõlema õpetamiseks kulub vähemalt neli loengutundi. Ent mõelgem sellest numbrist kaugemale. Demonstreerida seda, kuidas sa kirikus ei käi, on avalik enesekuulutamine vales kohas ning teadlik möödavaatamine ühest inimsoo jätkumise põhiküsimusest. Selleks on „keda sa usaldad?“. Riigipea ametisse kinnitamisel seda küsimust ei esitata, ent vastata sellele tal tuleb. See on möödapääsmatu.

Peeter Olesk,

kirjandusteadlane

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)