Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kohtuotsus 25 + 5 ei murdnud Richard Parti

24.08.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Vanaduspõlve veedab Richard Part Vastseliina hooldekodus. Vaimukosutust leiab ta jätkuvalt Piibli lugemisest, aga ka ajaleht Eesti Kirik pakub vanahärrale huvi. Liina Raudvassar

Eesti tähistas oma 25. taasiseseisvumise aastapäeva. Täpselt nii kaua kulutas Ri­ch­ard Part (92) oma elust Venemaa vangilaagrites pärast seda, kui ta 1946. aastal mõisteti süüdi relvastatud vastupanu eest nõukogude korrale. Mees istus vangis terve talle määratud aja, sest sellise «patu» eest karistuse kandjatele ei pakutud mingit amnestiat.

Suvi on oma kaunimas ehtes, kui sammud Vastseliina kirikumõisa ajaloolisse pastoraat-leerimajja rajatud hooldekodusse sean. Olen kokku leppinud kohtumise Võru Katariina koguduse liikme Richard Pardiga, kes siin oma vanaduspõlve veedab. Õieti olen kohtumist oodanud mitu kuud, aga hooldekodu töötajate palvel siiani visiidist loobunud, sest agressiivse gripilainega polnud külalised siin arusaadavalt teretulnud.

Lugupeetud ja austatud
Vanahärra füüsiline jõudlus ei luba tal palju ringi liikuda. Nii ei leia ma Richard Parti ei aiast ega puhkeruumidest, kus paljud hoolealused minu saabumisel mõnusalt aega veedavad. Mind juhatatakse. Saan aru, et seegi on teada, et Ri­chard täna külalist ootab. On hoomata, et meest tuntakse ja austatakse. Nii hoolealuste kui hooldajate poolt. Meie kohtumise järel mõistan ka selle põhjust – ta on viisakas ja tasase olemisega, kes enda soove teiste omadest kõrgemale ei upita.
Richard on kambris, mida jagab mitme kaaslasega. Ruum ei ole avar, aga puhas ning otstarbekalt sisustatud. Jääb mulje, et siinsete asukate vahel valitseb muhe üksteisemõistmine nagu kokkuhoidvas peres. Toanaabrid tõmbuvad delikaatselt eemale, et saaksime Ri­chardiga privaatselt vestelda. Hooldajaõde ruttab abivalmilt Richardi seljatagust kohendama, et mehel oleks mugavam istuda.
Pikk ja sale, selge silmavaate ja tugeva käepigistusega ning meeldiva naeratusega – see on esimene mulje mehest, kellest tean kohtudes vaid eluloolisi üksikandmeid.

Oma kodu(maad) kaitstes
«Räägin juba rumalusi ja asjad lähevad ka segi,» vabandab Richard Part ühtepuhku, kui võtan jututeemaks vanahärra eluloo. See lugu on pikk ja reljeefne. Sisaldab katsumusi inimvõimete piiril, ent ka rahumeelseid etappe oma Looja hoidmisel. Paneb kaasa elama ning toob meelde kirjakoha, kus Paulus räägib kristlaste kõigepidisest survestamisest, mis ometi ei lase neil meelt heita. Ka Richard Part on kandnud oma risti selle all nõrkemata. Tema vaim on tänini tarmukas. Kuulan huviga ja mõtlen, et sellisteks katsumusteks pole iga inimene suuteline. Iga eestlane peaks austama Richardi-taolisi rahvuskaaslasi, tänu kelle meelekindlusele ei ole põhjendatud kõnelda iseseisvusest ilma ühegi pauguta loobumisest. Tähistades taasiseseisvumispäeva tunnustagem Richardit ja tema võitluskaaslasi.
Richard Part on sündinud Harjumaal Kolga vallas 14. jaanuaril 1924. aastal. Puhkenud II maailmasõjas võitles ta 184. eesti politseipataljonis. Võitles oktoobrist 1941 augustini 1943. Seejärel põgenes nagu sajad teised soomepoisid üle lahe ning jätkas võitlust punaste vastu Soome armee koosseisus 200. eesti rügemendis miinipildujate rühmas. 1944 naasis Eestisse koos oma rügemendiga, lootuses takistada Punaarmee tagasitulekut ja nõukogude võimu taastamist, mille kuritegusid rahvas alles selgelt mäletas.
Richardist sai metsavend. Ka metsapaost jätkas ta relvastatud vastupanu vangi langemiseni juulis 1946. Tema üle mõisteti kohut ning määrati paragrahvi 59 alusel – 25 aastat vangistust ja lisaks viis aastat kõigi õiguste kaotamist.
«Õnneks on need ajad möödas, mis me enam sellest,» jääb Richard kidakeelseks vangla-aastatest ülevaadet andes. Saan aru, et usust oli palju abi. Jumal jäi Richardi kõrvale ka kurjematel aegadel. Et Richardi «patt» oli nõnda kange, siis mingist amnestiast juttu ei saanud olla. «See aeg sai otsast otsani ära istutud,» noogutab mees väga vaikseks jäänud häälega. Ei tea, kas see on minu enda pisaravirvendus või tõmbuvad tõesti ka vanahärra silmad seda eluperioodi meenutades niiskeks. On ilmne, et nendes kannatustes pole vaja kauem kaevata ja me vahetame teemat.

Võimalus kogudusetööks
Richard vabanes vangilaagrist 1971. aastal. Elamine Eesti NSV territooriumil oli talle aga keelatud. Seetõttu valis ta elukohaks Petseri, mida pidas ikkagi kodumaaks. Richardist sai Petseri Peetri koguduse liige, väga aktiivne liige. Nüüd avanes talle võimalus osaleda täiel rinnal koguduslikus elus, teha tasa veerandsada kirikukauget Venemaal veedetud aastat.
«Ega ma mingi suur abimees olnud, aga eks jõudumööda aitasin,» jääb Richard ka siin tagasihoidlikuks. Tema sõnad lükkab ümber emerituuris viibiv õpetaja Peep Audova (teenis Petseri Peetri kogudust 1967–1983), kes ei jõua oma tublit koguduseliiget ära kiita. Õp Audova sõnutsi oli Richard Part aastaid koguduse juhatuse esimees, kes rikastas koguduseelu nii füüsilise kui vaimuliku panusega. Näiteks kui õp Audova ei saanud jumalateenistust läbi viia, asendas teda Richard jutlustajana ja kogudus jäi väga rahule.
«Richard oli kuldsete kätega mees, kes kõigega sai hakkama ning kelle peale sai alati oma lootused panna,» räägib Audova. Et Richardil puudus kõrgusekartus, siis sai ta hakkama kirikutorni värvimisega. Kui lähenes pühakoja 50. aastapäev 1976. aastal, oli Richard see, kes hoone interjööri värskendamise enda kanda võttis.
Richard sai korteri majja Tartu tänav 30, bussijaamast 100 meetri kaugusel. Perenaisest, kelle mees oli sõjas hukkunud, sai Richardi abikaasa. Laulatas õp Peep Audova.
«Petseris oli ilus,» ütleb Richard lihtsalt ja meenutab, et 1926. aastal ehitatud ja pühitsetud kirikus oli teenistustel palju inimesi, pühade ajal eriti. Petseris elas toona veel palju eestlastest luterlasi. «Lesestudes lahkusin Petserist,» meenutab Richard. Kui Eesti iseseisvus taastati – ilma Petserita –, otsustas Richard kolida Võrumaale, abikaasa kodukanti Pindis. Siis sai temast Pindi koguduses omainimene, õp Laine Villenthali (1922–2009) hea abiline.
Liina Raudvassar

Richard Part
Sündinud 14. jaanuaril 1924 Harjumaal Kolga vallas.
II maailmasõjas võitles 184. eesti politseipataljonis oktoobrist 1941 augustini 1943.
1943 põgenes Soome, võitles Soome armee 200. eesti rügemendis miinipildujate rühmas.
1944 naasis Eestisse ja jätkas võitlust metsavennana.
1946 vangistati, sai karistuseks 25 aastat vangistust ja viis aastat kõigi õiguste kaotamist.
1971 vabanes vangist ja asus elama Petserisse.
Kauaaegne Petseri Peetri koguduse juhatuse esimees.
Pärast Eesti taasiseseisvumist kolis Võrumaale, osales Pindi koguduse elus.
Võru Katariina koguduse liige.
Võru Sõjameeste Ühenduse liige.

Pildigalerii:

Laupäeval, 17. septembril tähistatakse Petseri kiriku pühitsemise 90. aastapäeva kontserdiga vendade Kriisade 1928. a ehitatud orelil ja kell 15 algava jumalateenistusega.

Petseri kirik koos rõdudega mahutab kuni 600 inimest. Kogudus kasvas 95 aastat tagasi välja Vastseliina abikogudusest. Tänapäeval kuulub väikesearvuline kogudus Võru praostkonna koosseisu.

Punastest tellistest Petseri Peetri kirik koos kõrge torniga on ehitatud arhitektide Podtšekajevi ja Krümmeri projekti alusel aastatel 1923–1926. Pühakoja pühitses 19. septembril 1926. aastal piiskop Jakob Kukk. 3 x arhiiv

 

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)