Kohtumiseni Brüsselis!

Mõni aasta tagasi olid talunikud hädas piimaraha kättesaamisega piimakombinaadilt ja sealiha müügiga sellise hinna eest, et kuludki liha tootmiseks tagasi saada. Siis ütles üks minu hea tuttav, suurtalunik, et tuleb Euroopa Liiduni vastu pidada: «Ainult vastu pidada need rasked aastad, Euroopa Liidus saab meil elu olema nagu paradiisis.»
Küllap ta teadis, millest rääkis, sest oli aastas paar-kolm korda käinud kaemas, kuidas elavad kolleegid-talunikud Soomes, Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal, ja teadis, et põlluharijatel ja karjakasvatajatel läheb tänu Euroopa Liidu toetustele suurepäraselt.
Eesti on 1. maist Euroopa Liidu täisliige. Me võtame enda kanda kõik liidu kohustused, me saame osa liikmete õigustest. Euroopa asjad saavad meie asjuks, tahame me seda või mitte. Kõik, mis seni tundus kauge ja meisse mittepuutuv, tuleb koduõuele kätte.
Esialgu ei muutu suurema osa rahva jaoks midagi, peale muutustest tekkinud psühholoogilise pinge ehk. Eesti rahval seisab ees lühikese ajavahemiku jooksul teine oluline muudatus elukorralduses: vaevalt oleme toibumas iseseisvusjärgsest formatsioonimuutusest, kui ees ootab Euroopa Liit oma võimaluste, piirangute ja rahaga.
Kuigi valitsus on püüdnud aktiivselt jagada teadmisi Euroopa Liidu kohta, on see enamuse ükskõikseks jätnud. Valitsus ajab oma rida ja rahvas elab oma elu. Nõrga osalusdemokraatiaga riigis, nagu seda Eesti on, ütlevad inimesed isegi neid kaudselt mõjutavate asjade kohta: ei huvita, mulle ei lähe korda. Samas kasvab pinge lihtsa rahva hulgas: hinnad tõusevad (värskelt on meeles suhkru kokkuostmise tuhin), palga kasvu ei ole esialgu ette nähtud; mis teed läheb tervishoiu- ja hoolekandesüsteem, sotsiaalabi. Enamuse jaoks ei tee Euroopa Liit elu paremaks ega halvemaks, palju sõltub elukorralduses oma riigi juhtidest, sest reaalsed otsustused tehakse ju kohapeal, mitte Brüsselis.
Ettevõtjate jaoks avanevad uued majandussuhted, reeglid ja konkurents. Iga toetusfondist rahataotleja peab toime tulema suure hulga paberitega. Teadlik riigikodanik võiks endale selgeks teha Euroopa Liidu institutsioonide – nõukogu, parlamendi ja komisjoni – erinevused ja märkima oma kalendrisse, et 13. juunil valime kuus eestlast esindama Eestit Euroopa Parlamendis, et Siim Kallas on asumas Euroopa Komisjoni volinikuks ja Kristiina Ojuland kandideerib Euroopa Nõukogu peasekretäriks.
Euroopa integratsiooni idee pärineb Prantsusmaa välisministrilt Robert Schumanilt, kes selle esmakordselt esitas oma kõnes 9. mail 1950. Seda kuupäeva, mis on praegu Euroopa Liidu sünnipäev, tähistatakse igal aastal Euroopa päevana. 1951. aastal kuue riigi (Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Holland) poolt alla kirjutatud leping söe- ja teraseressursside ühendamiseks Euroopas laienes juba neli aastat hiljem kõigile majandusharudele.
Tänaseks on esialgu kaubandus- ja majandusliiduna tuntud Euroopa Liit muutunud meie igapäevaelu otseselt mõjutavate küsimustega tegelevaks organisatsiooniks. Kodanike õiguste tagamine vabaduse, turvalisuse ja õigluse läbi, töökohtade loomine, regionaalareng, keskkonnakaitse – need on vaid mõned suunad.
Euroopa Liit soodustab koostööd Euroopa rahvaste vahel ja kaitseb ühiseid väärtusi.
Euroreferendumil hääletades küsisime, miks meile seda liitu vaja on. Aga me ei taibanud küsida, kas Euroopa Liidul meid vaja on. Vahest on oluline teadvustada majanduslike ja kultuuriliste valdkondade kõrval seda, et oleme ühiste väärtuste liidus.
Sirje Semm, peatoimetaja