Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kohtumised kaasmaalastega on alati meeldivad

02.09.2009 | | Rubriik: Kultuurielu, Ühiskond

EELK konsistooriumi kantsler õpetaja Urmas Viilma veetis sel suvel perega pea kuu aega Ameerikas. Eesti Kirik uuris, kas pikk suvereis teisele poole Atlanti oli seotud töö või puhkusega.
Urmas Viilma: Et olin konsistooriumist ametlikult puhkusele lubatud, oli tegemist pigem puhkusereisiga Ameerika Ühendriikidesse, viiel päeval ka Kanadasse. Aga eks kaasmaalaste külastamisel peab kodumaalt tulev vaimulik ikka mõne teenistuse või jutluse. Olin selleks valmis ja tõtt-öelda pakkusin ise selle enne ärasõitu välja.
Niimoodi kujuneski, et pidasin jumalateenistused Balti­mo­re’is, Washingtonis, Torontos, piiblitunni San Diego lähedal ning lisaks ka kaks kalmistupüha Torontos. Mul oli suur rõõm teenida ja kindlasti ei võtnud ma seda töökohustusena.
Millised olid emotsioonid kaasmaalastega kohtumisel?
Kohtumised eestlastega on olnud alati meeldivad. Olen korduvalt käinud Baltimore’i headel sõpradel Fred ja Anne Isel külas ja seal on alati rõõm käia. Selge on see, et eestlaste olukord ka Ameerika mastaabis on väga erinev. Baltimore’is ja Washingtonis on märgata teatud kirikuelu hääbumist, millele avaldab kindlasti mõju ka oma õpetaja puudumine, kes elaks kohapeal ja neid kogukondi teeniks.
Kuid Torontos, nagu selgus ka vestlusest E.E.L.K. Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadaka ja peapiiskop Andres Tauliga, tundub kogukonna elu väga aktiivne ja ilma kirikuta ei kujutata seda ettegi. Ka Los Angeleses, kus meid võttis vastu õpetaja Jüri Pallo ja kus mul õnnestus pidada piiblitund San Diego lähedal, on näha aktiivset koguduseelu. Nii kirikuväline kui -sisene tegevus on omavahel seotud ja ühtede inimeste kanda.
Mida ma aga tähele panin ja mida mulle ka kinnitati, on see, et väga suur vahe on eestlastest väljarändajate põlvkondade vahel. Need, kes omal ajal põgenesid, ja need, kes tänapäeval vabatahtlikult lähevad, on üsna erinevad ja eraldiseisvad. Uus väliseestlaste kogukond ei ole väga haakunud ja segunenud selle kogukonnaga, kes on olnud ees juba aastakümneid.
Kuidas sealse vanema eestikeelse kogukonna kommunikatsioon üldse toimub?
Kui rääkida Kanadast, siis kirik on loomulik kogukonna keskus, see pole kõrvalteema, nagu kipub olema Eestis. Sealne kirik on suuresti kultuuri- ja seltsielu oluliseks komponendiks ning vaimulik on ühiskondlikult väga aktiivne inimene.
Info liigub neil vägagi operatiivselt. Interneti-maailm on seal sama arenenud kui meil, imestama paneb aga see, milline on vanemaealiste valmisolek uuenduste vooluga kaasa minna.
Eestis on Internet ju põhiliselt mittepensionieas põlvkonna pärusmaa. Seal aga ei kohanud ma väliseestlaste seas kedagi, kes poleks teadnud, mis on e-mail või Internet või kuidas kasutada arvutit. See oli kõigile nii enesestmõistetav. Muidugi on kõigil kogudustel ka oma veebi- ja infolehed.
Kui suur oli eestikeelsetest teenistustest osavõtt väiksemates kogukondades – Washingtonis ja Baltimore’is?
Mõlemal jumalateenistusel osales paar-kolmkümmend inimest, kuid pean tunnistama, et nende jaoks oli see natuke erakordne teenistuse aeg seoses minu saabumisega. Kuid et inimestel on üldjuhul suveks pikalt plaanid ette tehtud ja selliste lisateenistustega oma aja planeerimisel arvestada ei saa, tähendabki see väiksemat osavõttu. Lisaks oli tegemist jaanipäeva- ja ka laulupeoeelse ajaga. Väga paljud eestlased sõitsid kas ESTO päevadele Münsterisse või suisa laulupeole Eestisse.
Torontos oli jumalateenistusel rohkem inimesi, hinnanguliselt ehk viiekümne ringis. Aga mind hämmastas rohke osavõtt kalmistupühadest. Pidasin õpetaja Kalle Kadakaga Torontos kaks kalmistuteenistust ning mõlemast võttis osa ligi sada inimest. Kalmistupüha traditsioon on ainulaadne ja eestlastele iseloomulik, muud rahvad seda kommet väga ei tunne, kuid eestlased on hoidnud traditsiooni tugevalt elus.
Kuivõrd kursis on sealsed eestlased kodumaal toimuvaga?
Neid huvitab kõik, mis Eestiga seotud, ja tegelikult on nad siin toimuvaga ka väga hästi kursis. Meie teame märksa vähem sellest, kuidas meie kaasmaalased mujal maailmas elavad. Kui rääkida Eesti kirikulehest (Eesti Kirik – toim), siis märkasin pidevalt seda, et üles kerkivad need teemad, mida meie kirikuleht on kajastanud, ning on kogeda, et kirikulehte seal loetakse ja hinnatakse.
Loomulikult tuntakse ka huvi, kuidas kodumaal üldiselt läheb, milline on poliitiline ja majanduslik olukord ning muidugi vaimulike juurdekasvu teema. On ju seal terve rida kogudusi, kus oma vaimulikku pole ja kus tõepoolest kirikutöö hääbumine on seotud vaimuliku kui vaimse liidri puudumisega. See on valus probleem ja tõstatus peaaegu igal pool. Kui pärast teenistust paluti mul mitmel pool jäädagi kogudust teenima, siis see oli küll huumoriga öeldud, kuid sellest kumas läbi valus tõde.
Viimasel ajal on jätkuvalt aktuaalne teema kahe kiriku – EELK ja E.E.L.K. ühinemine. Oskate öelda, millised on sealsete kristlaste seisukohad selles küsimuses?
Võin täna kinnitada, et selles protsessis on väga palju infomüra ja möödarääkimist. Huvitav, et infoajastul on jäänud mitmed asjad just informatsiooni taha kinni. Vähe on olnud selgitamist, omavahelist suhtlemist ja palju eelarvamusi ning oletusi teemaga seoses. Sain kõigi inimeste argumentidest aru ja samas mõistsid ka nemad, et kokkuvõttes oleme me üks kogudus ja läbi oma liikmeskonna ka üks kirik.
Küsimus on aga, kuidas me seda vormistame. Sest tegelikult ollakse seda meelt, et me oleme juba üks, aga formaalne pool on vormistamata. Kohati kõlas lausa seisukoht, et polegi ju EELKst välja astutud! Tuldi, olles ristitud Eestis, ja pole astutud kuhugi teise kirikusse.
Eks see on keeruline teema, mis vajab suurt selgitustööd. See on jäänud distantsi tõttu puudulikuks. Sealsed praostkonnad on kohati suuremad kui terve Eesti ja ainult e-mail’ist ei piisa, et nii põhimõttelisi otsuseid langetada.
Kas Teil õnnestus eeldatava ühinemise teemal vestelda ka mõne sealse kirikujuhiga?
Jaa, loomulikult. Ma rääkisin mitteametlikult nii Andres Tauli, Kalle Kadaka, Jüri Pallo kui Toomas Vagaga ja keegi meist ei lahkunud tundega, et oleksime üksteisest mööda rääkinud. Kõigil on omad põhjendused ja printsiibina ei näinud ma mitte kedagi, kes oleks öelnud, et kaks kirikut ühendada oleks vale. Palju oli aga küsimusi, kuidas need asjad võiksid toimida, ja vähe oli vastuseid neile küsimustele.
Kui tööasjad kõrvale jätta, mis oli reisi kulminatsioon Teie enda jaoks?
Esmalt pean ütlema, et minul jäid reisist ainult väga positiivsed muljed. Mind ja mu peret võeti igal pool väga südamlikult vastu.
Meeldejääv oli Ameerika loodus – Grand Canyon ja mõlemad ookeanid ida- ning läänerannikul. Ja ka kõrb, mida läbisime autoga sadu miile. Need on sellised emotsioonid, mis küll pildiaparaati jäädvustatud, kuid ei suuda seda siiski üksnes foto kaudu edasi anda.
Kuid tegelik põhjus, miks ma üldse Kanadasse läksin, oli see, et seal elas ka minu vanaisa Johannes Viilma, keda ma kahjuks kunagi ei kohanud. Minu jaoks oli oma vanaisa haua ülesotsimine teatud mõttes palverännak. See oli emotsionaalselt väga mõjus, eriti kui käekõrval seisab minu enda nelja-aastane tütar. Muidugi lisas sellele heas mõttes vürtsi vanaisa sõbra Kalju Pihtiga kokkusaamine, kes mõne minutiga sai peaaegu et lähisugulaseks. See oli asi, mida ei unusta.

Merje Talvik

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)