Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kohtumine surmaga

10.10.2018 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Leppisime kokku, et kohtume nädala pärast. Aga kohtusin hoopis … surmaga. Ei ole meil kokkusaamist, meie elu on habras ja me ei tea oma surmapäeva.
Aga targad elavad igat päeva kui viimast. Kas ka mina? Oh ei! Ma ikka veel loodan, et elan tükk aega, elan vähemalt viiskümmend aastat täis oma kodulinnas. Jah, ma olen vana ning ei ole lootust, et ärkan uuena ja värskena – tõved on juba kallal ja masendus võtab maad, kui elu pääle mõtlen. Mis siis see kõik oli? Tühjus ja tühisus, ei muud! Nii ma mõtlen ja ei oska midagi ette võtta, et parandada ennast veel enne lõppu. Jätma ma lõpuks ju pean kõik, ei midagi võta kaasa, üksi tulin ja üksi lähen …
Kas tuleb lõpuks leppida surmaga, kõige kaduvaga, kaduvikuga? Ei tahaks, mässata tahaks selle elukorralduse vastu, ei taha leppida selle armetu eluga, mille lõpp on kindel … surm! Milleks elada, kui lõpuks niidab surm su jalust, halastamatult. Ime, et elasid nii kaua – üle seitsmekümne aasta. Ime jah, ja tühja läks kõik. Ei ole lootust. Ei ole enam ja ei ole ka olnud.
Kõik on armetu, vilets, nõder ja mõttetu. Mõtet ehk oleks, kui saaks teada oma surmapäeva, siis ei viivitaks enam, siis elaks nagu loom puuris. Viskleks viimased päevad nagu kiskja – murraks sekundeid ja tunde ning lõpuks hingaks välja oma näruse hinge. Aga ei ole nii. Teadmatuses pead virelema veel siin maailmas – milleks, kui kaua, ei tea.
On inimesi, kellel on siht silme ees, vaatamata sellele, et surm paratamatu. Ja mõned teevad ka midagi enne surma, mis jääb mõneks ajaks pärast kadumist. On ju ka neid, kes elasid sajad aastad tagasi ja kelle sõnu veel loeme. Kas nad elavad? Jah, nende sõnad on meie jaoks veel olemas, aga nad ise pole enam tuhk, nad on kadunud igaveseks või ülestõusmispäevaks magavad und. Kas ärkame veel kord? Aga jube, kui sama elu kordub, ikka vaja loota, et siis pole elu selline nagu meie elu, vaid hoopis midagi muud. Midagi, milles pole meie kannatusi, lootusi ja mõttetust.
Seepärast ju Jeesus tuligi meie surmamaailma, et pakkuda meile hoopis uut – uut igavest elu, mis ei sarnane meie eluga – ja selles lootuses võime ka surra. Halleluuja!
Jaan Tooming

Toimetuse kirjakast
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)