Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kogukonnale on ka oma kirikut vaja

23.03.2011 | | Rubriik: Kirikuelu

Laatre kiriku torni- ja katusekonstruktsioonid ootavad restaureerimist. Tõnis  nurkValgamaal Tõlliste vallas on Laatre Püha Laurentsiuse kirik ka üks kohaliku kogukonna kooskäimise kohti.
Kirik ja 70-liikmeline kogudus on Tõlliste valla 1800 elaniku teenistuses. Pühakojas korraldatakse peale jumalateenistuste, mis toimuvad kaks korda kuus, ka muid kohalikule rahvale vajalikke ja kirikusse sobilikke üritusi. Kirik kui üks vabaduse sümboleid on koondanud ja kaitsnud rahvast ka rasketel aegadel. Pühakoda on vaatamisväärsus omaette ja ka kultuuriobjekt, kus kõlab muusika erakordselt imeliselt.
Lagunemise peatamiseks
Kiriku ehitamise algusaastat pole teada, küll aga on teada see, et Vene-Liivi sõja ajal 1558. a venelased selle puukiriku maani maha põletasid. Tänutäheks mõisa tagasisaamise eest ehitas Laatre mõisnik Conrad von Taube 1594. a uue jumalakoja.
Kirik teenis Laatre, Tõlliste, Uniküla, Lotamõisa kogukondi. Põhjasõja ajal 1702 põletasid venelased jälle kiriku. Praegune kivikirik ehitati 1831. a. Pool sajandit hiljem, 1881. a, ehitati juurde käärkamber ja sellisena on pühakoda püsinud siiani.
1894. a sai kirik Walkeri oreli, mis on üks ainulaadsemaid selle firma oreleid. Pill pole küll praegu töökorras, sest langes viimase okupatsiooni ajal lõhkujate meelevalla alla ja ka aeg on teinud oma töö. Kirikule ei ole suuri välisremonte peale katusekatete vahetamise tehtud. Ulatuslikumalt on remonditud vaid interjööri 1927. ja 1996. a. Tänu Saksa kirikute kaasabile remonditi 2002. a täielikult käärkambri osa.
Viimase sõja ajal said kannatada tornikonstruktsioonid. Mädanenud on kõikide talade otsad ja kaks torni kandvat ematala, karniis laguneb. Kui tahame säilitada kirikut kui ainulaadset muinsuskaitse- ja kultuuriobjekti, siis on tarvis restaureerida torni- ja katusekonstruktsioonid.
Koguduse juhatus esitas 2008. a taotluse toetuse saamiseks pühakodade säilitamise ja arengu riikliku programmi kaudu. Kahjuks seda taotlust ei rahuldatud, vaid lubati võtta need tööd 2010. aasta plaani, kuid ka need lubadused pole realiseerunud.
Esitasime uue taotluse 2012. aastaks. Tahaks loota, et Jumala abiga leiab see projekt rahastamise järgmisel aastal. Kui raha ei tule, võib juhtuda see, et üks pühakoda ja kultuuriobjekt tuleb sulgeda.
Väikese koguduse elu
Eesti riigi raha eest, mis kulutati Peterburi Jaani kiriku taastamisele, oleks Eestis saanud päästa lagunemisest vähemalt 5–10 kirikut. Mina küsin, kus on siin Eesti Vabariigi valitsuse ja poliitikute hoolivus ning armastus meie esivanemate kätega loodud arhitektuuriliste väärtuste vastu. See oli Eesti riigi raha kinkimine võõrale, meile vaenulikule riigile, kes kõik oma ja ka meie kirikud suuremal määral hävitas. Ma ei mõista sellist käitumist, eriti praeguse kriisi ajal.
Kõik Eesti kirikud on omapärase arhitektuuri ja muinsuskaitselise väärtusega objektid, mis tuleb säilitada järeltulevatele põlvedele, et hiljem ei peaks kahetsema.
Imestama paneb ka kirikuvalitsuse suhtumine, et väikestes kogudustes raisatakse ressursse ega saavutata püstitatud eesmärke (vt Raivo Linnase repliik Eesti Kirikus nr 9/10, 2.3.2011). Väikesed kogudused töötavad just säästurežiimil, teenides palka saamata külakogukonda. Püstitatud eesmärgid on reaalsed ja täidetavad, kuid üle oma varju ei ole võimalik hüpata.
Koguduse juhatus koos aktiiviga koostas arengukava 2010.–2019. aastaks vastavalt EELK arengukavale ja kinnitas selle 2010. a mais. Arusaamatuks jääb aga artiklis esitatud nõue, et kogudus peab oma arengukava ja selle täitmise käigu kohta esitama aruande kirikuvalitsusele. (Artiklis on öeldud, et koguduse juhatus peab esitama aruande koguduse nõukogule vastavalt kirikuseadustiku §-le 372. – Toim.)
Ei kujuta ette, kuidas seda teha, ja kirikuseadusest seda ka välja ei loe. Seda nõuet polnud ka arengukava koostamise koolitusel.
Arengukava on vaja eeskätt kogudusele. Tahan tänada siinjuures kõiki aktiivseid osalejaid, kes oma mõtetega aitasid määratleda koguduse visiooni edaspidiseks.
Kui õpetaja läheb pensionile
Kogudus eksisteerib ikka elujõulisena ja on jätkusuutlik ning pühendunud liikmete kaudu avatud ümbritsevale kogukonnale, kuni püsib kirik. Kogudus tahab edaspidi näha ka hoolivamat ja mõistvamat suhtumist EELK kirikuvalitsuse poolt.
Rohkem tähelepanu on vaja pöörata õpetajate-pastorite koolitamisele ja järelkasvule ning olmetingimustele. Kirikuvalitsus ei ole arengukavas 2008–2017 ette näinud vaimuliku töö tegijate konkreetset ettevalmistamise kava aastate lõikes, kuigi on teada puuduvate ja vanaduspuhkusele siirduvate õpetajate arv. Et olla jätkusuutlik, on vaja luua piisav reserv vaimuliku töö tegijatest.
Valgamaa 11 kogudust teenib ainult kolm ordineeritud õpetajat ja viis diakonit. Mis saab edaspidi, kui mõni õpetaja siirdub pensionile või haigestub? Meie kogudusele ei ole küll vastuvõetav väide, et tuleks liituda kobarkogudusteks. Maal on see välistatud, sest siis kaovad needki liikmed, kes praegu meid toetavad, ja kogudus hääbub.
Tõlliste vallavalitsus on ikka toetanud koguduse ettevõtmisi ning ka kogudus räägib aktiivselt kaasa kogukonnas toimuvates protsessides. Ainult ühiselt tegutsedes jääme ellu ja saavutame edu.
Olev Tammela,
Laatre koguduse juhatuse esimees

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)