Kogukonnakaplanaadist ja vee peal kõndimisest

Aga õhtu jõudes läksid Jeesuse jüngrid alla järve äärde ja astusid paati ning sõitsid teisele poole järve Kapernauma. Oli juba läinud pimedaks, ja Jeesus ei olnud ikka veel tulnud nende juurde. Ka puhus tugev tuul ja pani järvel tõusma kõrged lained. Nad olid nüüd sõudnud umbes kolm-neli miili, kui nägid Jeesust järvel kõndivat ja paadi lähedale jõudvat, ja nad lõid kartma. Aga Jeesus ütles neile: «See olen mina, ärge kartke!» Siis nad tahtsid ta paati võtta, aga kohe jõudiski paat kaldale, kuhu nad olid tahtnud sõita.

Jh 6:16–21  

See lühike kirjeldus paikneb Johannese poolt jäädvustatuna lugude vahel usust ja näljast. Peamised arengumootorid minu meelest. Mõned räägivad veel ahnusest ja himust, aga nii nagu paarisarvud saab kõik kahele taandada, nõnda on ka ahnuse ja himu tuhandete avaldumisvormidega. Ikka elab nende sügavuses nälg. Küsimus on vaid selles, kumb neist inimese või rahva jaoks olulisemaks saab ning nõnda tema saatuse määrab. Sest lõpuks jääb ikkagi üks. Kas usk või nälg.

«Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus» (Hb 11:1). Pühakiri on täis lugusid, mille ülesandeks on tõendada nähtamatut ja tõendamatut. Tervendamised ja elustamised ja tuhandete toitmised. Ikka nälja – kas siis leiva- või elunälja – rahuldamise või äravõitmise lood. Ka vee peal kõndimine on üks neist. Eks ole ju paadipõgenike taga hirm, mis pole midagi muud kui elunälja moondunud ja haigestunud vorm. Võimatu kogemine ja nägemine lainetel sammuva Jeesuse näol võidab ära hirmu, tervendab elunälja ning jõustab usu. Usk omakorda toidab tegusid: olgu need siis näljaste toitmises või heitunute julgustamises.

Praegu, majandusmere lainete segadikus saabunud tormiootuses, on eriliselt oluline teha häid ja õigeid tegusid. Ühes teises loos söandab Peetrus astuda lainetel kõndiva Jeesuse poole ja lööb siis araks ning hakkab vajuma. Teda päästab vaid see, et ta julgeb haarata Jeesuse väljasirutatud käest. Jeesus ütleb: sina õnnetu, miks sa küll kahtlesid? Ehk teisisõnu: ära karda, usu ainult. Samad vanad sõnad, mida inglid inimestele kohtumisel alati on öelnud: ärge kartke. Kirikul tuleb teha sama: hoida oma käed avali uppumishirmus inimestele ning korrata: ärge kartke. Ärgem siis unustagem, et oleme päästetud päästmiseks, pühitsetud päästjateks.

Kirikuvalitsus on väljendanud valmisolekut kriisiolukorras tegutsemiseks. Üles on leitud ja üle loetud kõik väljaõppinud hingehoidjad ning vabatahtlikud. Oodatakse suurt tormi, et siis käsutada õpilased ja õpetajad paatidesse ning läkitada merele. See sarnaneb mõnes mõttes ka messia-, kohtu- või viimsepäevaootusega. Ärge lootkegi – see ei tule sellisena, nagu te tahate, ei õnnistus ega katsumus lase endale selga toppida meie maitsele vastavat ülikonda ega toida meid meie retsepti järgi valmistatud toitudega! Ta tuleb kui varas öösel, rabades veel küpsemata marju okkalistelt okstelt, murdes pikkade pangahammastega lihtsameelseid lambaid, võttes koolimaja külapoisilt ja katuse üürivõlglaselt, ajades kirikuõpetaja Soome ehitajaks ning visates ta pärast tagasi kodukaldale nagu higist läbi imbunud käteräti. Kui siis on ikka veel kodukallast ja Peipsi ei põle punaselt.

Tegutsemisaeg ei paikne kusagil tulevikus. Tulevikku ei ole olemas ilma tänaseta. Seepärast on täna just usuaeg ja usust võrsuvate tegude aeg. Inimene su kõrval vajab sind täna, mitte olude paranedes ega halvenedes, sest just nüüd on päästepäev, see igavene tulise ahju lõõm, milles uskuva südame laul on ainus, mis tagab elu ja edasimineku. Mitte enam usu ja nälja dihhotoomia, vaid hirmu, tormi ja kõiki nälja avaldumisvorme ära võitva usu sümfoonia! Mitte kas roomamine või keksimine, vaid lainetele astumine. Mitte neomarksism või liberalism, mitte utoopia ega teooria, vaid usk peamisse. Sellesse, kes õpetamaks meile inimeseksolemist, sai inimeseks ning vaigistas nii nälja kui tormi oma sügavas inimlikkuses.

Mida selle teadmisega peale hakata? Mida peale hakata Johannese näiliselt mõttetu looga oma õpetaja maha jätnud ja puhkama sõudvatest jüngritest? Aga see sõltub juba õpivõimest. Vees, õhus ja võlakirjades on märke; tänapäeva valeprohvetid jutlustavad rahu ning jõukust; vajadusel leitakse ka need, keda risti lüüa – me peame olema valmis. Aeg on käes: võtke oma usk ja murdke surutis, teie õpetaja käib teie ees, mõttetu on oodata teda kaldakääru rahus, pastoraadi puhuriga soojaks köetud elutoas. Ta on ammu astunud lainetele ja sirutab oma käsi uppuvatele inimestele. Arestimajades ja asumites, laste- ja vanadekodudes. Puuduses ja harimatuses.

Ja tema ei vii sinna, kuhu läheb, enam ammu värvilisi linte, pakke ja klaasist kulinaid, ta õpetab toime tulema viie leiva ja kahe kalaga, madala palga ja kõrgete maksudega, ta annab tasuta arvutitunde ja võlanõustamist, sest ta on tõeline Jumal ja tõeline Inimene ühtaegu. Tee sina niisamuti. Saa ja ole oma kogukonna hingehoidjaks ja õpetajaks, teenijaks ja eestkõnelejaks. Kutse ühiskonda minekuks on ammu kõlanud – siin-seal on lainetele astujaid nähtud – läksime!

Avo Üprus,
Tallinna Peeteli koguduse õpetaja