Kogukonda ühendav kellamäng Viljandis

Eesti lipu päeval 4. juunil pü­hitses piiskop Tiit Salu­mäe 35. rahvusvaheliste han­sapäevade raames Viljandi Jaani kiriku uued kellad ja Hollandi kuninglikus valu­ko­jas valatud Eesti suurima kel­lamängu 25 kella.

Viljandis oli tunda suurürituse ettevalmistuse saginat: püstita­ti telke, Kondase keskuse juures riputati kujunduselemendina pesu üle tänavate kulgevatele pesunööridele, kuulda oli võõr­keelset juttu. Sellesse saginasse oli haaratud ka Jaani koguduse rahvas, kes valmistus õhtuseks kellamänguks.
Jaani kirikusse sisenedes kohtusin EELK Kirikumuusika Liidu esimehe Tuuliki Jürjo­ga, kes oli valmis näitama, kuidas kellamängu mängitakse. Väi­ke pettumus puges hinge, kui kiriku rõdul asetses üsna ta­valine süntesaator. Proua Jürjo sä­ravad silmad ei lasknud mu pettumusel areneda
Ta kinnitas, et klahvid on ühendatud kelladega ja see pole üldse tavapärane: «Pill on nii eriline, et pidin paari päevaga ära õppima uue instrumendi. Rõdul mängides kostab kõrvu vaid veidi, õige heli on õues. Keeruliseks teeb mängu see, et kuuled klaveritooni ja seejärel kellatooni poole sekundi pä­rast.»

Tutvumas kelladega
Torni järskudel treppidel ühin­en seltskonnaga, kellel, nagu selgub, on õhtusel üri­tu­sel oluline osa. Organist Kris­tel Aer esitab helilooja Tõnu Kõrvitsa spetsiaalselt kellamängule komponeeritud tunnusmeloodia. Enne tuleb aga päikeses säravate vasksete kelladega tutvuda.
Kristel Aer esitleb heli­loo­jale päevakangelasi. Ka lap­sed uurivad neid, eriti uudis­himutsevad õpetaja Tiituse tütred Elsbet ja Ingel, otsides oma nimesid kelladelt. Leid­misrõõm on suur ja kui Elsbet lööb kellale, et heli kuulda, ümi­sevad tüdrukud tooni ra­hul­olevalt kaasa.
Tunnusmeloodia tellimine oli Marko Tiituse idee. Helilooja pakkus välja Kristel Aer. Tõnu Kõrvits tunnistab, et sedavõrd eriline tellimus tekitas tal töö vastu suure uudishimu: «Ma arvan, et helilooja elus võib selline asi juhtuda vaid korra. Õpetaja Tiitus soovis, et meloodia oleks seotud 90. psalmist pärit mõttega: «Tul­ge tagasi, inimlapsed!». Komponeerisin psalmi sinna põhja ja peale kirjutasin mitme kihina Viljandimaalt pärit kar­ja­selaulud, mis seda karja justkui tagasi kutsuvad. Sõnad on mõtteline alus. Teost võib põhimõtteliselt ka laulda.»

Idee algus
Kui Jaani koguduse dele­gat­­sioon käis eelmise aasta augustis uudistamas Kuusalu kel­lade helistamissüsteemi, siis orelimeister Toomas Mäe­­väli viskas õhku mõtte, et äkki soovivad mulgid tulevikus ka kellamängu oma tornist kuul­da. Mõtteseeme langes vil­ja­­­­kasse pinnasesse ja kella­män­­­gust saigi Viljandi kel­la­­de kordategemisprojek­­ti kan­­depind, mis kõnetas Vil­jandi kogukonda nõnda, et poole aastaga kogunes pea 90 000 eurot.

Ülistuseks Loojale
Kellamängu avatseremooniale oli kogunenud muljetavaldav hulk inimesi. Pühitses piiskop Tiit Salumäe, kaasa teenisid õpetajad Marko Tiitus ja Allan Praats. Piiskop Salumäe kin­nitas kõnes, et mõelda tu­leb suurelt: «Kui suurelt on mõeldud ja Jumal on õn­nis­ta­nud, siis võivad ka kõige ime­lisemad plaanid teostuda.» Lõ­petuseks soovis piiskop Sa­­­lumäe, et pühitsetavad kel­lad oleksid julgustuseks ja saat­jaks, kõneleksid inglite keeli kõi­ki­dega ja ülistaksid suurt Loojat.
Pühitsustalituse järel kõ­­­las esiettekandes Tõnu Kõr­vit­sa Viljandi kellamängu tun­nus­muusika Kristel Aeru esituses. Kol­meminutiline teos algas ra­hulikus tempos ja kasvas rõõmsailmeliseks helgeks he­li­sevaks kutseks tulla tagasi Looja juurde.
Järgnes Tuuliki Jürjo loodud ja esitatud rahvaviisi seadete popurrii. Lisaks kõlas Saksamaa hansalinna Briloni kellamäng, mis sobis oma diapasoonilt Viljandi Jaani kellamänguga.

Tänu ja tunnustus
Kellamängu järel tänati ning tun­nustati annetajaid ja pro­jekti «Tornikell meie linnas» kaasaaitajaid. Nimelise tor­­ni­­kella tunnistuse ja Ge­sche­ri kellavalukojas valatud väi­kese kella said esimesena suur­annetajad Harri Ju­ha­ni Aaltonen ja Jüri Eha­sa­lu. Pärast keskööd lauldi sün­nipäevalapsele Jüri Ehasalule laulu «Ma olen väike karjane».
Tänukirja saajate hulgas oli ka Viljandi linnapea Ando Kiviberg, kes ütles, et on suur rõõm olla ajaloolise sündmuse tunnistajaks, kellad kestavad sajandeid ja neid kuulevad ka meie järeltulevad põlved. Kiviberg lõpetas naljatlevalt: «Olen kindel, et edaspidi võivad viljandlased oma kodukoha ka kinnisilmi ära tunda!»
Kätlin Liimets