Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Koguja leiab elu mõtte osaduses Jumalaga

11.03.2020 | and | Rubriik: Kirikuelu

„Tühisuste tühisus,“ ütleb Koguja, „tühisuste tühisus, kõik on tühine!“ Koguja raamatus kordub sõna „tühisus“ sageli. Kui raamatut kiiruga lugeda, võib tekkida tunne, et elul puudub mõte ja see on tühine. Ometi oleks see vale arvamus.
Koguja raamatu võti pole mitte elu tühisust näitavates peatükkides, vaid nendes salmides, kus Koguja viib lugeja igaviku äärde. Kui Issanda kartus kirgastub, siis naaseb taas elu mõte.

Kes on Koguja?
Koguja raamat on üks Vana Testamendi luule- ja tarkuseraamatutest. Raamatu heebreakeelne pealkiri on kohelet, mis tuleneb sõnast kahal ja tähendab kõnelejat või jutlustajat. Raamat ei paljasta oma autorit, aga sissejuhatuse põhjal on selle kirjutajaks Taaveti poeg, Jeruusalemma kuningas. Selline kirjeldus viitab kuningas Saalomonile.
Samas raamatu analüüsi põhjal on jõutud järelduseni, et see on kirjutatud tunduvalt hiljem ja autor pole seega kuningas Saalomon, vaid keegi teine. Koguja raamatu heebrea keel ei ole omane Saalomoni ajale. Kõne kõige lõpmatust kulgemisest ja elurõõmu ülistamine viitavad kuninga ajale järgnevale perioodile, ilmselt hellenistlikule ajajärgule.
Keelelised ja sisulised seigad lubavad oletada, et raamat on sündinud alles pagulusejärgsel ajal aastatel 300–200 eKr ja raamatu kirjutaja või toimetaja on üks „tarkadest“ (12:9–10). Teisalt on vihjatud jälle Saalomoni heale keeleoskusele, mille ta omandas rahvusvahelise kaubanduse ja tootmise arendamise kaudu. Igal juhul tarkuskirjanduses esitatakse mõttekillud kuninga õpetusena maailmale. Oli loomulik valida autoriks kuningas Saalomon.

Mis on elu mõte?
Koguja raamatut ei saa pidada terviklikuks ja süstemaatiliseks tervikuks, sest Koguja kirjutab samadest asjadest erinevates kontekstides. Sellest hoolimata võib pidada raamatut sama autori töö tulemuseks, välja arvatud hiljem lõppu liidetud lõppsõna (12:9–14). Nendes kirjeldab keegi teine Koguja omadusi ja tegevust.
Osa mõtetest on hajali, aga enamiku mõttekildudest on autor koondanud üheks tervikuks. Kesksed teemad on tarkus, rikkus, aeg ja jumalakartus. Raamat on algusest lõpuni mõtisklus elust ja selle tähendusest. Tarkuskirjandusele omaselt on ka lühikestes vanasõnades sügav sõnum.
Koguja raamat koosneb alguslaulust (1:1–11), lõpulaulust (11:7–12:8), lõppsõnadest (12:9–14) ja luulelisest tekstist, mida võib jagada kahte peaossa. Peatükid 1:12–6:9 kirjeldavad, mida oleks inimesel parim teha oma lühikeste elupäevade jooksul (2:3). Peatükid 6:10–11:6 otsivad vastust küsimusele, kes teab, mis tuleb inimesele kasuks ja kes teab tulevikku (6:12).

Pessimism kasvab välja kogemustest
Koguja analüüsib eelmiste põlvkondade tarkust ja tõdeb, et see on pinnapealne. Vaadeldes elu kogeb ta süngust: „Kõik on tühine, sest heal ja halval on sama saatus“ (3:16–22).
Koguja pessimistlikku ellusuhtumist on põhjendatud tema eluga. Oletatakse, et ta on elanud okupeeritud riigis. Vaimset õhkkonda mõjutas hellenistlik kultuur. Traditsioonilise ühiselu ja kogukonna pakutava turvalisuse asemele tõstis võõrvõimu poliitika kapitali ja üksikisiku heaolu.
Jumal oli loonud maailma, aga eemaldunud sellest ja jätnud inimese sõltuvaks loodusseadustest. Kui tõlgendaksime Koguja raamatut sel viisil, siis lähtuksime vaid inimlikust vaatenurgast ja unustaksime, et teos kuulub Vanasse Testamenti ja kannab sellisena Jumala sõnumit inimkonnale. Juutlikus traditsioonis loetakse kõige ajaliku kaduvust käsitlevat raamatut rõõmsal lehtmajadepühal.
Koguja pessimistlikku ellusuhtumist võib mõista kirjeldusena kuningas Saalomoni elust, kes, unustades Jumala, hakkas teenima ebajumalaid (1Kn 11:1–11).

Saalomon läks eksiteele
Noore Saalomoni südames elas Issanda kartus. Hea näide sellest on tema palve kuningaks saades. Ta palus selles tarkust ja oskusi. Jumal andis Saalomonile selle, mida ta palus, ja palju rohkemgi veel. Jumala headus mõjus ja Saalomon sai kirjutada mitu vanasõna.
Saalomon aga kaotas oma usalduse Jumala vastu. Tasapisi kadus tema elurõõm. Jumala antud ajalikud annid, rikkus, maine, tarkus tõid endaga kaasa vaid hetkelise rõõmu. Elu andis talle kõike, kuid tema süda läks eksiteele ja tema tee oli Jumala silmis vale.

Tarkus ei ole intellektuaalsus
Koguja raamatu peamõte on, et maailm on loodud tarkusega, aga see ei kuva Jumala tarkust. Tarkus ei tähenda mitte ennekõike intellektuaalset suutlikkust, vaid pigem suutlikkust eraldada hea halvast ja teha õigeid valikuid.
Korduvad just samad sõnad, mis olid Saalomoni palves, kui ta võttis vastu kuninga rolli. Tarkus on parem kui vägi, aga vaese tarkust ei hinnata ja tema sõnu ei kuulata. Koguja meelest ongi parem kuulata targa vaikseid sõnu kui rumala valitseja kisa. Mõeldes rahule, kirjutab Koguja, et tarkus on parem kui sõjarelvad.

Ahnele ei piisa millestki
Koguja tunneb, milline on raha orjastav jõud. Ahne soovib saada seda kogu aeg lisaks. Raha armastav inimene ei saa seda kunagi piisavalt. Jumala andide rõõmus nautimine on parem kui rikkuse poole püüdlemine. Rikkuse taotlemine on lõppude lõpuks tühisus, meeletus, väärtusetu ja kui tuuleiil. Nii rikas kui vaene lahkuvad siit maailmast alasti. Koguja õpetab, et meelelised naudingud ja luksus on tühisus. Ela nüüd ja naudi tagasihoidlikult Jumala antut.

Inimene ei valitse aja üle
Aja üle mõeldes on Koguja elu oluliste küsimuste juures. Asjadel on oma aeg. „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all“ (3:1).
Kogu aeg on Jumala aeg. Jumala aja mõistmine on inimese jaoks võimatu. Inimene saab tunda rõõmu ja nautida selle elu kingitusi, aga need kõik kaovad kord. Inimene otsib lihtsalt suuri naudinguid ja kiiret rahuldust, aga ei leia nendest elu mõtet.
Vaid see, mida Jumal teeb, püsib igavesti, sest Jumal on loonud kõik hea ja pannud igaviku inimese südamesse. Jumal on andnud taju mõista aja kulumist ja elu piiratust. Inimene on oma ajaga seotud ega suuda valitseda või juhtida aega. Jumal on kõrgem ja ajast üle. Koguja jaoks on Jumal salajas olev ning inimene ei suuda mõista tema tegude algust ja lõppu.
Kui inimene mõistab aja piiratust, siis ta näeb elu hindamatut väärtust. Kõige sügavam rõõm sünnib siis, kui inimene kogeb, et aeg on Jumala kingitus.

Inimese ülesanne on tegutseda õigesti
Koguja on sünge ellusuhtumisega, aga ta usub elavasse Jumalasse. Ta kirjutab sellest, mida on märganud ja kogenud. Tema meelest ei tasuta õigele selles ajas ja ta ei tunne oma kogemuse põhjal teispoolsust.
Autor teab siiski, et selles elus on püsivaid asju. Selline on tarkus, kuid seegi ei anna vastuseid viimastele küsimustele. Inimese ülesanne maailmas on tegutseda õigesti ja tunda rõõmu elu kingituste üle. See tõsiasi, et Koguja ei tunne teistpoolsust, ei takista edasi püüdlemist.
Noor peab tundma rõõmu nii kaua kui saab, aga peab samas mõtlema ka Loojale. Vana Koguja mõistab seda, kuhu viib elu ilma jumalakartuseta. Rikkus, maine ja tarkus on tühised, kui inimene ei naudi neid kui Jumala ande, Jumala lapsena ja Jumalat kartes.
Kokkuvõte kõigest õpitust on selles, et ilma jumalakartuseta ja Jumala usaldamiseta puudub elu sügavaim sisu. Jumal annab elumõtte. Tema juhib igavesele sihile. Ilma selleta on inimese elu tühisus ja tuule tagaajamine.
Südames olev usk aitab inimesel loota õiglasele Jumalale, kartma teda ja usaldama end alandlikult tema juhtimise alla. Issanda kartus on tarkuse algus.

Viiekümnekordne tühisus
Koguja raamatu „targana“ on peetud silmas kuningas Saalomoni. Veel kord uurib ja analüüsib ta oma elu. Ta kordab sõna tühisus, hevel, ligi viiskümmend korda – sõna, mis tähendab hingeõhku, lenduvat, tühjust või tähtsusetust. Ka põgusust.
Veel kord loob ta pildi luksuse ehitamisest ja suurtest ettevõtmistest. Ta on rajanud hooneid ja aedu. Tal on palju vara. Ta on saanud kõike, mida silm himustas (2:10). Kui ta vaatab tagasi kogu sellele vaevanägemisele, tarkusele, rikkusele ja naudingutele, tuleb tema hinge tühjus.
Oma mõtetes jõuab ta viimasele piirile. Surma hetkel ta mõistis, et ilma jumalakartuseta on vaevanägemine, tarkus ja rikkus tühine. Maised unelmad olid sidunud ta südame (2:17–18).

Vajalik jumalakartus
Koguja otsis tarkust, aga õppis nägema, et ilma jumalakartuseta on oma tarkus tühine ja tühi. Oma tarkus ei too mõtet ja tähendust, sest selle kaudu ei saa õppida tundma Jumalat. Ainus tee on Issanda kartmine.
Koguja otsis naudinguid, kuid mõistis, et ilma jumalakartuseta viivad elu naudingud kriisini (7:27). Saalomon mõistis, et tema himustavad silmad on teda kinni sidunud.

Lauluviisid lakkavad
Koguja sõnum pole kõige tühisus ja tühjus, vaid elumõtte kirgastumine, mis toimub osaduses Jumalaga. Analüüsides oma elu jõuab ta suure õpetuseni: mõtle oma Loojale nooruspäevil.
Nimelt tuleb aeg, mil Jumala kutse lõpeb, mil Jumala armu ei ole. Veski mürin vaibub ja laulu kaja sumbub. Mõtle oma Loojale nooruspäevil, kordab Koguja, enne kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb, kruus allikal kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb. Koguja raamat lõpeb maise elu tühisuse kordamisega, aga samas on see seotud raamatu loomislooga. Jumala käes saab põrm elava vaimu ja nii saab inimene elavaks hingeks.
Jumalakartuses võidelnud Jumala laps kuuleb kord kutset. „Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud“(12:7).
Mauno Soronen
Ajalehes Siionin lähetyslehti (nr 5) 2.5.2019 ilmunud artikli „Saarnaaja löytää elämän tarkoituksen Jumalan yhteydestä“ on eesti keelde tõlkinud
Kaido Soom

Teemad:

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)