Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Koguduste 20aastane sõprus

26.02.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Helme ja Byneseti koguduse sõprussuhted said alguse 1994. a. 

Külastasin tookord sõpru talvel. Parajasti kannatas talvine Kesk-Norra hoopis lumepuuduse, põua ja tugeva idatuule käes, mis soodustas tulekahjusid. Näiteks ei lubatud tuleohu tõttu kalmistul küünaltki süüdata. Vaid Granåseni suusakeskuse varjulises ümbruses oli aasta algul sadanud lund püsinud, segatult kunstlumega. Ja kaugemalt üle fjordi paistsid 600–1000meetrised mäed lumekirjutena.

Sõprusõhtud Bynesetis
Kesktalviti korraldab sõpruskoguduse rühm eesotsas Ann-Elin Slettahjelliga Eesti õhtu Helme koguduse toetuseks. Bergi palvemajja kogunes sadakond inimest. Laulis koor, kuulati sõnavõtte. Loterii käigus loositi pikk lauatäis esemeid kogunenutele välja. Loterii tulu 24 000 Norra krooni (üle 3000 euro) pühendatakse Helme koguduse toetuseks.
Just nii on aidatud igal aastal Helme kirikus midagi renoveerida. Tõsi küll, norralaste võimalused ka lubavad enamat. Tavalised pensionid ulatuvad siin meie rahas 1500–2000 euroni, kuna hinnad on vaid kaks korda kõrgemad meie omadest.
Sõprusõhtuks saadan igal aastal 5–6 lehekülje pikkuse ingliskeelse aruande Helme koguduse elust, lisaks hulk fotosid. Aruande esitab Audun Slettahjell lühendatult norra keeles. Sõprade huvi meie elu vastu on tänuväärne.
Küünlapäeva, 2. veebruari õhtusel jumalateenistusel Byneseti kirikus jutlustasin taas inglise keeles, kohalik tõlkija andis sõnumi edasi norra keeles.

Kodukülastus Oslo lähedal 
Kui Bynesetis oli ära magatud viimase 130 aasta kõige soojem, seitsme soojakraadiga öö, lendasin talve otsima pealinna lähistele. Oslost 70 km Stockholmi poole elab sõber Runo Lilleåsen. Tema on nüüd asunud pastorina teenima Rømskogi, Rødenesi, Klunde ja Ørje kogudust.
Leidsin siingi tööülesande. Juba vanal aastal võttis minuga ühendust noorpaar, kes soovis lasta end laulatada Taagepera kirikus. Peig on päritolult valgalane ja läinud elama norralannast pruudi juurde. Juhuslikult ilmnes, et noorpaargi tunneb Runot väga hästi. Nii tegin visiidi noorpaari juurde Lørenskogis. Arutasime eelolevat laulatustki. Nõnda kaugel pole ma veel talituse asjus kodukülastust teinud.

Matusetalitus algab kellahelinaga
Runo suguvõsas tuli matus 200 km kaugusel Grue kirikus. Matusetalitus algab kellade helistamisega nagu tavalise jumalateenistuse puhul, mitte leinakellana. Meenutades lahkunut omaste andmete ja mälestuspiltide põhjal talituse esimeses osas, loeb õpetaja ette ka leinakimpude lintide tekstid.
Lindile on kirjutatud lihtsalt «Aitäh heade mälestuste eest» või «Viimsed tervitused/rahusoovid» ning nimed, kelle poolt kimp on. Ja kimpe on vähe. Talituse teises osas loeb õpetaja piiblitekste ja lausub lühikese lohutuskõne. Lauldakse laululehelt laule. Kirstu kannavad tihti (kui mitte alati) lähimad omaksed ja lasevad ka kirstu hauda. Kalmistu teel viiakse kirstu edasi ratastega leinaraamil.
Haual loetakse lühike palve ja lauldakse. Kolm kühvlitäit mulda heidab vaid õpetaja, matuselised seda ei tee. Hauda talituse ajal kinni ei aeta, selle korraldab kalmistu personal pärast matusetalitust. Nii et umbes tunnise leinatalituse järel minnakse peielauda ja siin istutakse pikalt, võetakse sõna ja ollakse koos.

Talv Holmenkollenis
Ørje ja Oslo kandis oli hiljuti sadanud palju lund, aga küünlakuu algus tõi 0 kuni +3 kraadise sula. Viimase katse suuremat talve leida tegin Holmenkollenis, mis on looduslikult talvisem ja lumisem kui Oslo all-linn. Sel päeval piiras küll Holmenkolleni vaadet uduvine. Nägin mõnda suusatajat, trobikonda kelgutajaid, traktoreid ja veoautosid suusaradadele lumekoormaid vedamas.
Aga ma ei viitsinud Norra sõpradelt lund meie maratoniradadele küsida. Oleme südamest tänulikud püsivamate toetuste eest. Ootame Byneseti sõpru üldlaulupeo paiku Helmesse ning Tallinna.
Arvo Lasting

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)