Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Koguduses armastatakse käsitööd

25.11.2020 | | Rubriik: Kirikuelu
Koguduse 695. aastapäeval juulis tänati käsitööringi liikmeid. Koguduse arhiiv .

Võib öelda, et käsitöö liidab Pärnu-Jakobi koguduse liikmeid ja annab tegutsemiseks jõudu. Üle paarikümne aasta tegutseb seal käsitööring.

Viimased kaheksa aastat on käsitööringi juhendanud Helle Puusepp. Ta ütleb, et on teistega koos käinud näputööd tegemas 18 aastat ja on võtnud juhendamise üle Vaiki Kaldmäelt. Viimane oli koolis käsitööõpetaja ja hea eeskuju teistele naistele. Helle sõnab, et tema teadmised käsitöö vallas pärinevad just Vaikilt. Ta ütleb, et käsitööd on koguduses tehtud kogu aeg. Tema arvates on seda aega olnud enam kui veerand sajandit, võib-olla kolmkümmend aastat. Juba tema ema käis koguduse juures heegeldamas ja kudumas.

Helle avab oma elu: ta on Pärnu-Jaagupis sündinud, siin ristitud ja leeris käinud ning pensionieas kodupaika tagasi jõudnud. „Terve mu elu on siin,“ ütleb Helle. Laulatus oli aga Pärnus ja seal möödus ka tööelu retušeerijana fotostuudios, lilleseadjana ja kingavabrikus töötades. Pärnus käis ta ka kokakursustel – just nii nagu elu kätte mängis. „Õnneks on tööd kogu aeg olnud,“ on Helle tänulik.

Südamesoojusest kantud

Käsitsi tehtud esemetel on oma väärtus. Muidugi võib sokke ja kindaid, linikuid ja käterätte ning muud osta poest, ent käsitsi valminud kannavad tegija märki: materjali- ja värvivalikut, mustrieelistust, aga ka näputööle kulunud aega ja tegemisel mõeldud mõtteid. 

Pärnu-Jakobi kogudusel on sõbrad Rootsis ja tänutäheks koguduse aitamise eest on käsitööringi liikmed, keda on praegu üle kümne, kudunud sõpradele sokke-kindaid. Varem oli liikmeid rohkem, ent aja jooksul on osa neist isakoju kutsutud. Eks nendelgi, kes praegu igal kolmapäeval koos käivad, jääb vanus 76 ja 85 vahele. Õnneks on Pärnu-Jaagupis kirik keset alevit ja tulla pole kaugelt, kuigi mõni on aeg-ajalt öelnud, et enam ei tule. Paar inimest on veidi kaugemalt.

Loodetavasti on sõbrad Göteborgi koguduses näputööd rõõmuga vastu võtnud ja kasutavad neid usinalt, sest ennekõike ongi need kasutamiseks mõeldud.

Mõttele järgneb mõte

Võib öelda, et Pärnu-Jakobi koguduse aktiivi moodustavadki käsitöönaised. Helle ütleb, et suvel käivad nad teeliste kirikute raames kirikuvalves. See pakub võimaluse võõrastega suhelda, tervitada ja head teed soovida. Lisaks saab ajaviiteks lugeda ja ka näputööd teha. „Igav see valvamine pole. Nii need aastad on läinud,“ sõnab Helle.

Aga jutuga jõuame paratamatult taas käsitöö juurde tagasi. Nimelt heegeldasid naised altarile uue katte. Iga naine sai heegeldada 50–60 lappi ja pärast õmmeldi need omavahel kokku. Ta meenutab, et oli ilus päev, külalisi oli palju, õues oli kaetud kohvilaud ja möödakõndiv alevirahvas uudistas, mis nüüd kiriku juures toimub. Peapiiskop ise pühitses altarikatte – on, mida meenutada.

Helle räägib, et häid ideid on jaganud koguduse hooldajaõpetaja Kristiina Jõgi, aga ka kogudust teeniv diakon Jane Vain. Viimane ütleb, et armastab ka ise käsitööd teha, õpetust on jaganud talle vanaema. Ta toob esile käsitööringi olulisuse: inimestel on hea põhjus kodust välja tulla, sõpradega koos olla ja ka sünnipäevi tähistada.

Hiljuti tehti üheskoos kusudama lilli, see tähendab, et värvilist paberit volditi origami tehnikas. Mõttele niisuguseid lilli teha tuli koguduse raamatupidaja Epp Sokk, kes leidis selle tehnika internetist. Valminud lilledega hakatakse kaunistama talveperioodil kirikus pühade ajal pingiridade otsi. Siis on kõigil nendest rõõmu.

Helle aga ütleb, et tema armastus on hardangeri tehnika. Selles tehnikas valmivad tal laudlinad, aga spetsiaalset riiet saab ta Soomest või Rootsist. Töö on ajamahukas ja nende ringis on tema ainuke, kes seda väga vana tehnikat harrastab. Tehnika nimi viitab Norrale, aga on ka arvatud, et taolist tikkimise moodust kasutati juba vanas Egiptuses. 

Rita Puidet

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)