Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Koguduseõpetaja kogukonna keskel

09.02.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

 Põltsamaa Niguliste koguduse õpetaja Markus Haamer (fotol) on Põltsamaa linna­volikogu esindajana Põltsamaa ühisgümnaasiumi hoolekogu esimees.
Eelmise aasta kevadest on Markus Haameril kohalikku üldhariduskooli tihemini asja. Ta valiti hoolekogu esimeheks. «Liikmed ei teadnud, et olin samas ametis juba Tarvastus,» räägib Haamer, kes enne ligi viis aastat kestnud Põltsamaa-perioodi oli vaimulik Tarvastu koguduses, kus osales nagu Põltsamaalgi kohaliku kogukonna elukorralduses, olles koolis usuõpetuse ja ajaloo õpetaja ning hoolekogu esimees.
«Näen siin võimalust midagi reaalselt ära teha kiriku nähtavamaks muutmiseks,» nimetab Haamer motiivi, miks ta niigi tihedas kogudusevaimuliku ametis ühiskondlikke lisaülesandeid võtab. Samal põhjusel osaleb ta ka kooli puhkpilliorkestris tuubamängijana: «Siis nähakse, et kirikuõpetaja on lihast-luust inimene, mitte lipsustatult linna vahel kiirustav võõristust tekitav kuju.»
Kooli hoolekogu pädevuses on arutada ning otsida lahendusi teemadele ning probleemidele, mis on seotud kooli õppe- ja kasvatustegevusega, eesmärgiks on paremate õpitingimuste loomisele kaasaaitamine. «Kahjuks alahinnatakse veel hoolekogu tähtsust ja tähendust. Püüame igati siit tulenevaid võimalusi tutvustada,» selgitab Haamer.
Ta toob näite, et just tänu hoolekogu initsiatiivile mindi Põltsamaal gümnaasiumiastmes üle nn tasemerühmade süsteemile, mis võimaldab paremaid õpitulemusi erineva võimekuse ja motiveeritusega õpilastele. Aga lahendamist ootavad Haameri sõnul ka inimlikumad küsimused: «Ikka on vaja inimest, kes seisaks kooli ja kodu vahel, kes oleks neutraalne ning erapooletu.»
Omaette traditsiooniks on kooli ühine jõulujumalateenistus kirikus, millega kuulutatakse talvevaheaeg alanuks. Kindlasti on siin oma osa kooli ja koguduse headel suhetel, mida õpetaja Haamer oma rahvamehelikkusega oskab hoida.
Liina Raudvassar

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)