Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Kogudusele elatud elu

23.03.2010 | | Rubriik: Persoon minevikust

Richard Julius Paucker (24. november 1859 – 25. märts 1910) oli Narva Aleksandri koguduse esimene õpetaja. Repro25. märtsil möödub 100 aastat Narva Aleksandri koguduse esimese õpetaja Richard Julius Pauckeri surmast.
Richard Julius von Paucker sündis 24. novembril 1859. aastal Rakveres. Tema isa oli Rakvere kirikuõpetaja Georg Mi­ch­ael von Paucker ja vanaisa oli Eestimaa kubermangu prokurör dr Carl Julius Albert von Paucker.
Ema Anna Caroline Wilhelmine oli samuti sündinud Paucker, Simuna kirikuõpetaja Hugo Richard Pauckeri tütar.
Richard Juliuse kooliaeg möödus Tartus: 1872–77 õppis Tartu gümnaasiumis ning 1878–82 Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Nagu tookord tavaks oli, järgnes aasta koduõpetajaks olemist, tema oli Käreveres.
Ordineeriti Paucker Tallinna toomkirikus 20. mail 1884 ning 3. veebruaril 1885 õnnistati Joachimstahli (Kreenholmi) Aleksander II nimelise kiriku esimeseks õpetajaks. Mõned päevad hiljem, 19. veebruaril, laulatati ta abielu Julie Helene Ida Dehio, Rakvere linnapea tütrega.

Ladusa keelega vaimulik
Erinevalt paljudest Pauckerite perekonna liikmetest on Ri­chard Juliuse tööst väga vähe teada. 15. aprilli 1919 Vabadussõja-aegses pommitamises põles ära kogu Joachimstahli (Joaoru) linn, sealhulgas Aleksandri kogudusemaja koos kogu arhiiviga.
II maailmasõja lõpul (1944) tehti inimtühjaks Narva linn ja inimeste käes säilinud mälestusesemed lakkasid samuti olemast. Nii tuleb püüda luua pilti nappidele ajaleheteadetele toetudes.
Et vaimuliku nimes kasutatakse aadlitiitlit, on võrdlemisi ebatavaline, kuigi paljud pastorid on kuulunud pärus- või teeneteaadli hulka. Kas peeti tookord vaimulikku seisust ilmalikust nii palju kõrgemaks või, vastupidi, näidati sellega üles põlgust ilmaliku edevuse ja tiitlite suhtes, on tänapäeval raske ära arvata.
Ka Paucker ise annab oma jutlusi välja kas päris anonüümselt või lihtsalt R. Paukeri nime all. Von Pauckeri nimekuju kasutavad aga tema kaasaegsed, sealhulgas tema praktikant ja hilisem ametijärglane Jakob Jalajas.   
Meie õnn on see, et Paucker andis päris palju kirjutisi trükki, need on väga ladusas keeles, mida ka tema kaasaegsed tihti ära märgivad.
1896. a detsembrikuu Postimehes tutvustab Willem Reiman ilmunud uudiskirjandust, sealhulgas Narva õpetaja R. Paukeri «Pühade jutlusi». Sellest raamatust ei ole tänini ühtegi eksemplari leitud. Küll on üht-teist tallel kirjandusmuuseumis.

Kool kuulus koguduse juurde
Richard Pauckeri põhiline tegevus oli aga tänapäevast mõistet kasutades sotsiaaltöö. Esmalt ehk lastetöö. Kool kuulus tol ajal normaalselt koguduse juurde.
Järgmisel aastal pärast Aleksandri kiriku pühitsemist, 1. oktoobril 1885, avas õpetaja Paucker Aleksandri kiriku kooli Pavlovi majas Joaorus. Selles majas, mis oli nii väike, et üle 36 lapse klassi ei mahtunud, töötas kool kuus aastat. Siis üüriti avaramad ruumid Gri­gorjevi majas, kus klass mahutas juba 40–50 õpilast, ja sinna jäädi neljaks aastaks.
1895 sai valmis koguduse uus kooli- ja palvemaja, kuhu kool üle kolis ja kolme klassiga töötama hakkas. Majas oli ka suur palvesaal ning korterid köstrile, kooliõpetajatele ja kojamehele.
Kooli juhatajaks oli köster Anton Luck, mistõttu kooli ka Lucki-kooliks kutsuti. Maja, mis läks kogudusele maksma 10 418 rubla, pühitsesid 10. novembril 1895 praost Hunnius ja Vaivara koguduse õpetaja Cristoph Tomberg.
Eriti tähelepandavaks loetakse Aleksandri kiriku kooli juures tegutsenud nn karjalaste kooli ehk õhtukooli. Oktoobrikuu alguses ilmusid kohale enamasti kehvikute lapsed, kes leiva teenimiseks maal karjase või lapsehoidjana ametis olid olnud ja keda kui teistest maha jäänuid kuhugi kooli enam vastu ei võetud.
Neid lapsi, kes oleksid pidanud täiesti alghariduseta jääma, kui kiriku kool nedega tegelnud poleks, leidus koguduses 50–60 aastas. Tasu õhtupoolsete tundide eest oli palju väiksem; oli ka neid, kellel õppemaksu veel poole peale vähendati või kes sellest koguni vabastati.
A. Luck tegutses kooli juures seni, kuni see 1919 ära põles. Nii sai Aleksandri kiriku kool 33 aastat ühtejärge tegutseda. Anton Lucki kohtame hiljem Peetri koguduse kooli õpetajate hulgas. Köstrina sai ta aga Aleksandri kirikus tähistada on 50 aasta ametijuubelit.

Laste sõber
Lastejumalateenistusi hakkas õpetaja Paucker juba 1894. aastal pidama ja ainult sõja ning revolutsiooni ajal oli neis vaheaeg. Kirjutatakse ka (J. Jalajas), et pärast kogudusemaja valmimist hakatakse lastejumalateenistusi jahedas kirikus harvemini pidama ning seda enam pühapäevakooli kogudusemaja soojas ja avaras palvesaalis. Pühapäevakooli peeti igal aastal sügisest kevadeni, kusjuures õpetajal on abilisteks olnud kolm noort. Peale selle peeti koguduse piires veel kahes kohas pühapäevakooli eelkooliealistele lastele. Umbes pooled kõigist pühapäevakoolilastest käisid ka juba koolis.  
1906. aastal asutas Pau­cker väikelaste hoiumaja Saron koos Saroni hoiumaja seltsiga. Seltsi liikmeid oli ligi 100. Lastehoiule võeti päevaseks ajaks 4–8aastasi lapsi. Juba alguses oli ametis kaks lastehooldajat 70–80 lapse jaoks. Lasteaia juhatajaks oli proua M. Mets, kes oma ohvrimeelsuse ja energiaga silma paistis. Kevadel 1908 korraldas Saroni selts esimest korda koguduse perekonnaõhtu ettekannete ja lauludega. 1910. aastal oli seltsil juba 300 liiget ning lisaks senisele lasteaiale avati 9. oktoobril varjupaik kümnele lapsele.

Hoides põlvkondade sidet
7. veebruaril 1910 tähistas Ri­chard Paucker oma 25 aasta ametijuubelit naaberõpetajate ja koolide esindajatega. 25. märtsil suri ta aga kopsupõletikku. Narva Aleksandri kogudus, mille esimene õpetaja ta oli, jäi ühtlasi tema ainsaks töökohaks. 2. aprillil maeti Ri­chard Paucker Aleksandri kiriku kalmistule Siivertsis.  
Ristirahva Pühapäevalehes ilmus 6. mail koguduse poolt pikem järelehüüe nimemärgiga Wana sõber. Seal öeldakse: «Tema rääkis vähe, aga tegi ja töötas. Tahtmata pidid kõrvalseisjad imestades küsima: millal tema küll peaks puhkama?» Teda nimetatakse vaeslaste isaks.
Tsitaat ühest matusekõnest: «Kas tema enam millalgi vaeseid lapsi oma käe kõrvale ei võta ning nendega saapa- ehk riide-poodi ei lähe, nendele seda ostma, mis neil puudub? .. Siin kalmu kõrval seisavad suuremalt jaolt töölised. Kadunu oli tööliste sõber. Oh kui vähe, kui vähe sõpru on töölistel; kui vähe on neid, kes raskel tunnil nõdra eest kostmiseks välja astuvad. Kadunu tegi seda aga mitu ja mitu korda. Kui kahju on neil temast. Uinu rahus, sa laste sõber, vaestelaste isa, meie unustamata karjane ja seltsimees!»
Huvitava faktina leiame teate, et 1910. aastal tellis kogudus Tartust Ed. Drossi käest kaks armulauaveini kannu, millest üks on õpetaja Pauckeri mälestuseks ja kannab ka sellekohast kirja.
Pauckeri hauaplats sai võsast üles leitud ning taastatud. Pärast seda tellis Narva linn aga surnuaia uuendamise detailplaneeringu, kus nähti ette rajada tee üle õpetaja Pau­ckeri haua! Koguduse praegune õpetaja pidi päris häälekalt sõdima, enne kui plaani peal tee ringi tõsteti. Praegu pole küll teada, kas seda teed kunagi enam tegema hakatakse, ent Narva kogudusel peab jääma paik, kus hoida põlvkondade sidet ja meenutada oma koguduse esimest õpetajat.

Villu Jürjo,
Narva Aleksandri koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)