Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Koguduse reisid viivad itta

12.02.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Jõhvi Mihkli kogudus on korraldanud oma liikmetega sõite Eestis või selle lähiümbruses peaaegu 30 aastat.

Selle aja jooksul on mitu korda läbi sõidetud kogu Eesti ning külastatud ka Petserit ja Põhja-Lätit.

Suur rist Siberis
2005. a mais olin Kingissepas, õnnistasin Eesti Laskurkorpuses sõdinute ja langenute surnuaia ning nende hauad. Sõdurid maeti tol ajal ilmalikult, kuigi enamik neist oli leeris käinud ja praktiliselt kõik olid ristitud. Ja loomulikult ei olnud suurem osa neist ühinenud laskurkorpusega vabatahtlikult. Seda näitab ülejooksikute tohutu hulk esimese lahingu ajal Velikije Lukis, kuigi ülejooksmine lahingu ajal tähendas mängimist surmaga.
Sama aasta augustis sõitsime Jõhvi koguduse moodustatud rühmaga Siberisse, et püstitada Jenissei kaldale Igarkasse suur rist kõigile Siberis hukkunud ja surnud eestlastele ning õnnistada represseeritute mälestusmärgid Dudinkas ja Norilskis. Viidi ju 1941. a arreteeritud ohvitserid kõik Norilskisse.
Veebruaris 2007 olime Arhangelski oblastis tähistamas Eestist sunnitööle (väidetavalt armeesse) viidud 1941.–1942. a hukkunud eestlaste haudu. Läbisime nn Eesti tee, mis viib Arhangelskist Mezeni (sedavõrd, kuivõrd see praegugi olemas on, muidu on seda vahemaad võimalik läbida vaid talvel või lennukiga).
Mitmesse kohta püstitasime hukkunud eestlastele ristid ja süütasime küünlad. Samuti tutvusime muu ajaloolise pärandiga Arhangelskis ja selle ümbruses. Ka sellest sõidust võtsid osa põhiliselt koguduse liikmed.
2009. a juuli alguses käisime Siberis (Irkutskis, Baikali ääres, Baikali järvel Olhoni saarel, üle Baikali Ulan-Udes vanausuliste juures ja Burjaatia lamaistide kloostris). Tutvusime nii budistide (lamaistide), animistide, uskmatute nõukogude aja järgsete inimestega kui ka kõige sügavama mulje jätnud vanausulistega, kes pidid tsaarinna Katariina II ajal asuma Poolast ümber Baikali taha.

Palverännakud tsaari mõrvapaigale
Seni viimaseks reisiks oli 2013. a augustis sõit Uuralitesse Jekaterinburgi (nõukogude ajal Sverdlovsk), suuruselt neljandasse Venemaa linna Moskva, Peterburi ja Novosibirski järel, Kunguri ning Permi (nõukogude ajal suhteliselt lühikest aegu Molotov) linna. Sellest teekonnast võttis osa 13 inimest, neist üheksa koguduseliikmed ning kaks koguduse töötegijad.
Esimeseks tipphetkeks oli viimase Vene tsaari Nikolai II ja tema perekonna mõrvamise ja esimese matmise paikade külastamine, millest on saanud palverännaku kohad paljudele venemaalastele.
Nikolai II kukutati (üha levinum on praegu arvamus, et vabatahtlikust tagasiastumisest pole juttugi) ja arreteeriti Mogiljovis. Algul oli koduarestis Aleksandri palees Peterburis, siis saatis Kerenski ta Tobolskisse, pärast oktoobripööret tõid bolševikud kukutatud tsaari Jekaterinburgi.
Kui Koltšaki väed lähenesid Jekaterinburgile, andis Lenin isiklikult käsu tappa Nikolai II ja terve ta perekond. See korraldus viidi täide paar päeva enne Koltšaki sissetungi. Selle maja kohale, mille keldris Nikolai II ja tema perekond tapeti, on nüüd ehitatud õigeusu kirik.
Nikolai II ja tema perekonna surnukehad viidi umbes 30 km kaugusele Jekaterinburgist ja visati 4 m sügavusele kaevanduskäiku. Sellele kohale Ganina Jamasse on nüüd rajatud õigeusu klooster. Kuna surnukehade kohaletoimetamist nägid kohalikud elanikud, siis tõmmati keisri ja tema pereliikmete jäänused kaevanduskäigust välja ja maeti ümber. Pärast nõukogude võimu lagunemist ja Nikolai II kanoniseerimist paigaldati tsaariperekonna säilmed Peterburi Peeter-Pauli kindluse katedraali.

Vääriskivide laat
Uuralid on Venemaa põhiline vääriskivide ja poolvääriskivide leiukoht, seepärast toimub iga kuu kivide laat, mida meil õnnestus külastada. Kive müüvad sajad ja ostavad tuhanded inimesed ning kindlasti on see kõige odavam võimalus nende saamiseks. Jekaterinburgis on mitmeid vääriskivide ja nendest valmistatud ehete kauplusi, samuti kivide turg. Kõik see lööb hinnad alla, nii et Jekaterinburgist on täiesti võimalik osta kive ja neist tehtud ehteid kuni kümme korda odavamalt kui meilt.
Külastasime ka kivide muuseume, tutvusime linnaga, milles on umbes 1 600 000 elanikku, ning käisime tähistatud Euroopa-Aasia piiril. Jekaterinburg asub ise Aasias, nii et maailmajagude piir on kohe linna ääres.
Jekaterinburgist sõitsime rongiga Kunguri, kus asub Venemaa ainuke valgustatud koobas, mis oli teiseks tipphetkeks meie reisil. Kunguri koopa valgustatud osa ja seega ka tavaturistide marsruut on 1,9 km pikkune, aga kogu koopa sügavus on üle 6 km.
Maa-alustes käikudes on temperatuur paarist kraadist külmast kuni paari soojakraadini, nii et kuskil ei tohi seisma jääda, et mitte sulatada üles olemasolevaid jääskulptuure.
Enne koopa külastamist käisime selle juures asuvas muuseumis, kus tutvusime kohaliku ajaloo, kultuuri ja etnograafiaga. Oli ju see piirkond 1400. aastatel Vene vägedele Jermaki juhtimisel Siberi allutamise lähtepunktiks.

Vangilaagrite koledused
Käisime ka Kunguri linnas, mis oma veidi enam kui 60 000 elanikuga on meie jaoks keskmise suurusega linn, aga Venemaal tõeline väikelinn.
Teel Kungurist Permi külastasime Belogorski kloostrit, mis nõukogude ajal oli suletud, aga nüüd on taas avatud ja üles ehitatud. Permi linn on selline nagu kõik Venemaa suurlinnad (Permis on veidi üle miljoni elaniku), kuid seal on väga tugev ooperi-balletiteater, sest II maailmasõja ajal evakueeriti eeskätt Peterburist teatrid Permi ning osa näitlejaid ja lavastajaid jäigi sinna. Praegu võib juba kõnelda Permi koolkonnast. Permist käisime ka paarikümne kilomeetri kaugusel Hohlovka vabaõhumuuseumis.
Meie reisi kolmandaks tipphetkeks oli endise (kuni 1980ndateni) erirežiimi vangilaagri Perm-36 külastamine. Nõukogude GULAGi süsteemis olid üldrežiimi, tugevdatud režiimi, range režiimi ja erirežiimi vangilaagrid, neist erirežiim oli kõige karmim, kui selle ebainimliku süsteemi juures saab niisugust sõna üldse kasutada. Nüüd on endises vangilaagris muuseum, meenutamaks nõukogudeaegseid koledusi.
Selles vangilaagris on olnud ka Mart Niklus ja Enn Tarto, kelle pildid on seal eksponeeritud. Igatahes meie grupi liikmed olid sel päeval külaskäigul tekkinud mõju all. Tänapäeva inimene ei kujuta neid 20. sajandi koledusi endale ette, kuid niisuguste kohtade külastamine ja nendest rääkimine annab elava pildi tollastest õudustest.
Sõit läks hästi korda. Kui Jumal lubab, siis tahame sel aastal külastada Mordvat ning kahe aasta pärast Tšukotkat ja Magadani piirkonda, mis oli kõige kaugem koht, kuhu Eestist vangistatuid saadeti.
Peeter Kaldur,
Jõhvi koguduse õpetaja

Pildigalerii:

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)