Esileht » Arvamused » Arvamus »

Koguduse peretöö väljakutsed ja võimalused

22.04.2015 | | Rubriik: Arvamus

Möödunud nädalavahetusel Tallinnas aset leidnud diakooniakonverentsil keskenduti kiriku peretööle. Aastakümneid on kogudustes tehtud laste- ja noortetööd, viimasel ajal räägime peretööst, mis hõlmab nii lapsi, noori, lastevanemaid kui vanavanemaid – kõige laiemas mõttes perekonda.
Kogemus näitab, et sageli osaleb koguduse (pere)töös vaid üks osa perest, enamasti ema ja lapsed. Mis jääb kiriku tegevuses puudu, et ülejäänud pereliikmed veedavad seda aega teisiti? Koguduse peretöö ühe väljakutsena näen küsimust: mida ja kuidas teha, et kirikus koos veedetud aeg oleks kogu pere kvaliteetaeg, mida oodatakse ja hinnatakse?
Oma koguduse laste- ja peretöötegijate hiljutises vestlusringis koorus välja, et isadel pole üldiselt kiriku vastu midagi. Nad ei pane pahaks, kui abikaasa lastega pühapäeva hommikul sammud kiriku poole seab, ometi ei tule nad kaasa, vaid puhkavad sel ajal kodus nädala tööpingetest või teevad remonti. Saab mõne aja rahus omaette olla.
Kui koguduse juures toimub midagi põnevat (perepäev sportlike mängude või ühise matkaga), tuleb suurema tõenäosusega kogu pere kaasa. Koguduse peretöö tegijana muutun ometi murelikuks: järelikult jääb meie tegevuses puudu midagi, mis kõnetaks kõiki pereliikmeid.
Kahtlemata on koguduses olulised erinevad peretöö vormid, olgu selleks pühapäevane (pere)jumalateenistus, vestlusringid, mängude õhtud, koolitused, laagrid, perekohvikud või kirikuöö. Igale maitsele midagi. Ometi peaks kirikus esikohal olema rõõmusõnum Kristusest, osadus Jumala sõna ja sakramendi juures.
Oma praktikas panen tähele, et kõige väiksema osalejate arvuga peretöö vorm meie koguduses on igapühapäevane lastekirik ehk pühapäevakool hommikuse jumalateenistuse jutluse ajal. Ometi on lastekiriku ühendamine jumalateenistusega kantud eesmärgist kutsuda kogu pere üheskoos kirikusse.
Vanemad saavad rahus jutlust kuulata, lastele on samal ajal teises ruumis ea- ja teemakohane tegevus. Lapsed ei pea terve jumalateenistuse aja kirikupingis igavusest jalgu kõlgutama ning vanematel pole tarvis muretseda, kas võsukese tegevus või häälekus teisi häirib. Armulaua ajal on kogu pere taas koos.
Viljandi Jaani koguduses kaasame teadlikult lapsi kord kuus toimuvate perejumalateenistuste ettevalmistusse ja läbiviimisse: lapsed loevad piiblitekste ja palveid, viivad läbi korjandust, osalevad protsessioonis, suuremateks pühadeks õpivad selgeks ja esitavad näidendi.
Seeläbi saab neile kirikus olemine ning jumalateenistus tuttavaks ja omaseks. See pole koht, kus tuleb vaid kombekalt istuda, õige koha peal püsti tõusta ja pealt vaadata, mis toimub. Lapsed on osalised ja naudivad seda. Vähemtähtis pole lapse jaoks see, kellega koos ta on kirikus, kas seal on teisi lapsi ning kas tema pere ka väärtustab ühist kirikuskäimist.
Lapsena saadud positiivne kogemus seoses kirikuga loob ilmselt eelduse, et ka täiskasvanuna püsib side kogudusega ning siia tuuakse oma lapsed ja pere. Kui oleme rõõmsad lootuses ja püsivad palves, kannab kogudustes tehtav peretöö omal ajal kindlasti ka vilja.
TiitusMirjam2015_2

 

 

 
 

Mirjam Tiitus,
Viljandi Jaani koguduse laste- ja peretöö toimkonna juht

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)