Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Koguduse majandamine Soomes, Eestis ja mujal. Mida me saame üksteiselt õppida?

10.09.2003 | | Rubriik: Kirikuelu

Eesti-Soome koguduste majandusfoorumi nime all peeti 20. augustil Tallinnas Usuteaduse Instituudis tõsine ja töine nõupäev.
Eesti ja Soome luterlikke kogudusi suuruselt võrrelda ei tasu, veel enam – Soomest vaadates tunduvad Eesti kogudused imetillukesed. Soome väikeste koguduste majanduslik olukord on mitu korda parem kui Eesti kogudustel. Ent ometi leidis Soome Ärimeeste Misjoniliit, et mõlemale poolele oleks kasulik koos arutada, kuidas kirikud end hetkel majandavad ja milliseid uuendusi oleks vaja hakata tegema.
Foorumi Eesti-poolne juhataja EELK majandusassessor Jaan Tammsalu tervitas kokkutulnuid rõõmsa teatega, et tegu on ikka eriti tähtsa sündmusega, sest terve linn on lipuehtes: majandusfoorum toimus Eesti taasiseseisvumise päeval. Eks omamoodi sümboolne oligi sel päeval kiriku majandusest rääkida. EELK sai ju taasiseseisvumise järel tagasi nõukogude võimu poolt äravõetud kirikuvarad ja on neid üsna viletsas olukorras tagastatud ehitusi, olgu siis kirikuid, pastoraate või kabeleid saanud paljuski taastada tänu välisabile; sealjuures suures osas tänu Soome kiriku välisabile.
Ühitamisest tõuseb kasu
Pentti Hilk Soome Ärimeeste Misjoniliidust, foorumi Soome-poolne juhataja, ütles, et valmis retsepti selle kohta, kuidas majandus hakkaks hästi toimima, neilt oodata ei maksa. Ehkki Soome kogudused ei pea ellujäämise pärast elu ja surma peale võitlema, nagu Eestis võib ette tulla, tuleb neilgi koguduse majandamises uusi teid otsima hakata. Soomes on leitud näiteks, et mitme koguduse majanduselu ühitamisest võib palju kasu tõusta.
Kuidas majandab end Luterlik Maailmaliit (LML)? Sellest oli võimalik saada ülevaadet Luterliku Maailmaliidu majandusjuhataja Pauli Rantaneni käest, kes on mitu aastat töötanud misjonärina Bangkokis, neli aastat Soome kiriku välisabi majandusdirektorina. Luterlikus Maailmaliidus töötab teist aastat.
Tutvustades Luterliku Maailmaliidu majanduse hetkeseisu, pidi Pauli Rantanen kurvalt tõdema, et sissetulekud vähenevad aasta-aastalt, tugi liikmeskirikutelt väheneb. Näiteks ühe suurtoetaja – Saksamaa – kirikud on hädas oma sissetulekute vähenemisega ja nii kahaneb nende tugi LMLile.
Baieri kirik, Saksamaa üks rikkamaid kirikuid, peab oma eelarvet 15% võrra kahandama. Tulude kahanemise all kannatavad ka USA ja Rootsi luteri kirik. Millest on see tingitud? Kogu maa majanduslik olukord on halvenenud, elanikkond vananeb, uusi maksujõulisi kirikuliikmeid tuleb vähem juurde.
Norra ja Taani kirik on riigieelarvelised, on üks osa riigi majanduspoliitikast. Taani praegune kirikuminister, kes on kirikuõpetaja, ei poolda oikumeenilist koostööd ega üldse rahvusvahelisest koostööd. Ta ütleb, et riik annab kirikule nüüd lihtsalt vähem raha ja kirik ei saa enam rahvusvahelisi projekte toetada.
Enam toetust Aafrikasse
Kui suur osa on Luterliku Maailmaliidu tuludest eraannetustel? «Mõnikord saame küll miljonilisi annetusi, kuid praktiliselt neid siiski ei ole,» selgitas Rantanen. Kui LML ka tahaks eraannetajatelt otse raha vastu võtta, siis astuksid vastavate maade (Rantanen peab silmas LMLi suuri liikmeskirikuid nagu USA, Saksa, Rootsi, Soome jt) välisabikeskused vahele ja ütleksid, et kui tahad annetada, siis kõigepealt anna see raha meile ja meie anname LMLile.
«Luterliku Maailmaliidu eelarve koosneb kahest osast: A (Genfis asuva peakorteri eelarve) ja B (erinevate projektide eelarve). A eelarve koostatakse ja kinnitatakse igal aastal. B eelarve tuleb arutlusele ja kinnitamisele aga kord kolme aasta järel,» räägib Rantanen LMLi rahade liikumisest. B eelarvet ei saa muidu vastu võttagi, kui raha pole kogunenud. Muide, LML arveldab kolmes valuutas: USA dollar, euro ja Šveitsi frank. Balansseerimine nende vahel on raske.
Aastas ringleb LMLis raha kuni 100 miljoni USD väärtuses, kinnitab Rantanen. LMLis otsitakse võimalusi, kuidas projektidele minevat raha suurendada, pikemas perspektiivis on plaanis koguda selleks 50 miljonit dollarit, praegu on summa kümme korda väiksem.
Pauli Rantanen ei ole väga optimistlik, kui arvab, et 50 miljoni dollarini jõudmine võtab väga kaua aega. Suurim osa kuludest läheb Aafrika luteri kirikule (42%). Euroopa saab 15%, Rantanen põhjendab nii suurt osa Ida-Euroopa riikide abistamisega. Mis saab edasi? Kolme aasta prognoosi kohaselt väheneb liikmeskirikute tugi, siis algab Genfi peakorteris ametnike koondamine.
Harjumus elada välisabist
Kuidas majandavad end luteri kiriku kogudused mujal maailmas, kas meil oleks midagi õppida näiteks Aafrika luteri kogudustelt? Luterliku Maailmaliidu majandusdirektor selgitab, et sageli on arengumaades koguduse iseseisvumise aluseks hingeline ärkamine, ilmutus Jumalalt, mis küll ei toimi vist Eestis ega Soomes. Seal võib olla projekte, mis inimlikust seisukohast vaadates ei õnnestunud, aga vaimselt tasapinnalt tõid positiivseid muutusi.
Kogudused tegelevad mitmesuguse majandustööga, et ots-otsaga kokku tulla. Näiteks on Indias ja Malaisias palju kinnisvara välja üüritud, Etioopias peavad kogudused apteeke, Tansaanias arendatakse hotellimajandust, Namiibias trükitööstust. Küsimus on selles, kas nende tööde jaoks leitakse piisavalt pädevaid juhte, missuguses suhtes on nende palgad kirikujuhtide palkadega, aga ka – kas osatakse säästlikult majandada ega raisata liialt koguduse raha.
Otsustav on, et kirik mõistaks oma missiooni. Aafrikas on harjutud elama välisabist, enesealgatust on väga vähe. Tavaliselt suhtutakse uude projekti kui LMLi projekti: nemad andsid raha, nemad ka vastutavad, mis sellest saab. Mõnes koguduses on kohalik juhtkond siiski tugev ja seal lähevad ka majandusasjad paremini.
Väike töötasu kirikus
EELK koguduste majandusseisust rääkis foorumil assessor Jaan Tammsalu. «Kui Soome sõpruskoguduste esindajad küsivad, millega saame teid toetada, siis tavaliselt on vastus, et kiriku katus laseb läbi ja aknad vajavad parandamist,» sõnas Tammsalu. «See, et kiriku organist saab mõnisada krooni kuus palka, on teisejärguline küsimus. Muidugi, kui katus jookseb, on kõigil halb, kuid organisti väike tasu on tema asi,» tegi Tammsalu mõru kokkuvõtte.
«Oleme EELKs keskendunud hoonetele ja viimastel aastatel on inimene väga väikese tähelepanu alla jäänud. Eesti luteri kirikus on ca 500 töötajat ja keskmine palk on 2500 krooni kuus. Minu meelest on järgmiste aastate küsimus see, et võime kiiresti hakata oma inimesi kaotama. Juba praegu on õpetajaid, kes oma ametist lahkuvad.»
Tammsalu on veendunud, et riik peaks korda tegema muinsuskaitselised kirikud. Tänaseks on olnud Soome abi selles töös märgatav.
Üheks tõsiseks probleemiks on rahva vähenemine maapiirkondades. «Meil oleks oma majandusega ääretult lihtne hakkama saada, kui sulgeksime kohe 40 maakogudust,» arutleb majandusassessor. «Need on väga väikese sissetulekuga (keskmine eestlase kuupalk aastas) kogudused. Kuid tahaksime ikka olla kõikjal Eestis kohal, ei tahaks kirikuid sulgeda.»
Teine tõsine probleem on see, et EELK on omandireformidega kõige rohkem kannatada saanud. Ainuüksi esimese Eesti aegsete äravõetud maade tänane maksumus on ca 177 miljonit krooni.
Eesti koguduste käive oli eelmisel aastal 60 miljonit krooni, aastate jooksul on Soome abi olnud keskmiselt 20–25%. Rääkimata humanitaarabist ja paljust muust, millega soomlased on meid aidanud. Jaan Tammsalu tutvustas soomlastele ka EELK palgatoetuskassa süsteemi, millele pani aluse Põhja-Elbe kirik.
Mis oleks lahendus? Väljapääsuks majanduskitsikusest oleks remondikulude riigipoolsest kandmisest (kirikurenessansi projekt seda ka teatud osas lubab), liikmeannetuste suurendamisest, kohalike firmade sponsorluse suurendamisest jne.
Kogudused liituvad majandades
Sellest, mis on Soome väike kogudus ja kuidas seal hakkama saadakse, rääkis Soome kiriku koolituskeskuse majandusõpetaja Sami Lahtiluoma. Soome kirikus on 582 kogudust, neist väikseim on 117liikmeline Sottungase kogudus. Võrdluseks: Eesti mastaabis täiesti arvestatava suurusega.
Soome kiriku keskkassa abistab alla 10 000 liikmega kogudusi, s.o ligi kahtsada kogudust. Ka Soome kogudusi (eriti maal) pureb liikmeskonna vähenemine ja vananemine ning kaasuv sissetulekute kahanemine. Siiski ennustatakse lähiaastatel ca 60 000 inimese tagasikolimist maale!
Väikesed kogudused on viimastel aastatel hakanud tegema tihedat majanduslikku koostööd ehk moodustama nn majandusühendusi. Mis see on? Väikeses koguduses teeb tavaliselt üks inimene mitut tööd, sellisele kohale on raske uut inimestki leida, on Lahtiluoma veendunud. Lisaks muud probleemid, mida koostöös naaberkogudustega on kergem lahendada.
Majandusühendus tähendab ühist raamatupidamist, sageli on infotehnoloogia süsteem ühine, koos tehakse remonditöid jne. Kui majandusasju aetakse koos (ja edukalt!), siis vaimulik elu on igal kogudusel oma, kogudusi ei kao, vaid majandust arendatakse mitme peale koos.
Sami Lahtilouma kinnitas, et kogudused liituvad vabatahtlikkuse alusel, kui aga toimub valdade liitumine, siis näeb seadus ette ka koguduste liitumise (ikka nii, et majandustegevus on ühine, kogudus ise jääb alles). Hea külg on majanduslik kokkuhoid, uued mõtted ja ideed majandamisel, halb võib olla koguduse identiteedi kadumine, vahemaade pikenemine.
Praegu on loomisel 30 ühismajapidamist, kirikuvalitsus toetab sellist suunda ja korraldab vastavaid koolitusi. Lahtiluoma lisas, et hoogustunud on praostkondade koostöö ühisprojektide tasemel.
Vastastikku kasulik
Sellest, kuidas üks kogudus end Eestiski ära majandab, rääkis Pärnu-Jakobi koguduse õpetaja Urmas Viilma. Kogudus (liikmeskond alla 500) alustas 1996. aastal rendituludest, 2001. aastal võeti laenu ja ehitati kohvik, võideti konkurss ja hakati kohalikule keskkoolile süüa tegema. 2003. aastaks valmis hostel ja alustati majutustegevusega. Koguduses on 11 põhikohaga töötajat, neist kuus teenivad köögis ja teenivad palga ka ülejäänud viiele, sh õpetajale. Koolitoidu valmistamiseks on sõlmitud 5aastane leping.
Urmas Viilmale esitati palju küsimusi. Asi pakkus huvi juba seetõttu, et Soome kogudused taolist majandustegevust ei arenda. Soome kogudused koguvad raha misjonitööks, oma tarbeks pole veel vaja olnud.
Nõupidamisel räägiti veel sõpruskoguduste koostööst ja tulevikust (tekib rohkem võrdsust, peamised on omavahelised kohtumised jne), usaldusisikute osast koguduse majandustegevuses, kirikute rahvusvahelisest koostööst ja paljust muustki.
Foorumit lõpetades sõnas Jaan Tammsalu: «Oleme aru saanud taas, et oleme nii ühesugused kui ka erinevad, vajame meie sõpruse jätkamist. Andke meile andeks, kui me 15 aastat tagasi ütlesime, et vajame abi ainult paar-kolm aastat. Vajame endiselt teie tuge, palveid ja kogemusi.»
Soome Ärimeeste Misjoniliidu nimel tänas Pentti Hilke foorumi korraldajaid sisuka päeva eest. «Kui ma täna siia tulin, siis mõtlesin, et ega meie, soomlased, siin küll eestlastele nõu andma ei hakka. Tundub, et oleme saanud teilt palju rohkem, kui siia jätsime. Kuigi majandusressursid on Soomes suuremad, siis Eestis on vaimne tase kõrgem ja neid pooli ühendades oleme võrdsel tasemel.»
Tiiu Pikkur

EESTI KIRIK küsib:
Kas Eestiski tuleks kõne alla väikeste koguduste majanduslik ühistöö?
Jaan Tammsalu: Sellest on olnud üsna palju juttu. Praegu on kogudustel siiski veel tunne, et üksinda rindel olla on lihtsam, saab endale välisabi hankida, üksi teed ikka targemaid otsuseid. Eestlase individualism lööb siin kõvasti välja.
Meie kogudused asuvad ka väga harali ja omavaheline läbikäimine võib võtta kogu sissetuleku. Oleme Soomest erinevad ja ma ei usu, et kui kaks vaest ühinevad, tekib üks rikas. Kui kaugete koguduste ühendamine on mõttetu, siis näiteks rannaäärsed ja lähestikku paiknevad kogudused nagu Treimanni, Tahkuranna, Häädemeeste, on omavahel alati koostööd teinud, teevad seda ka edaspidi.
Kui meie majandus üldiselt rahuneb, suuremad tagastamised ja müümised on ühele poole saanud, küll hakkame siis ka koostööd arendama. Ka suurte linnakoguduste puhul, kus praktiliselt kõrvuti elatakse, tuleks ühistöö kõne alla.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)