Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Koguduse keskel on sul muresid vähem

14.03.2012 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Joel Luhamets veab kiriku ümberehitustöid. Taastatavas Pauluse kirikus peaks juba suvel valmis olema kolumbaarium ja väike saal. Esimeses saavad soovijad rentida puhkepaiga oma lähedase urnile, saali üüritakse välja ja kui suur kirikusaal remonti läheb, tuuakse teenistusedki sinna. Mari Paenurm

Tartu Pauluse koguduse õpetaja, assessor praost Joel Luhamets saab 60aastaseks. Intervjuuks laua taha istudes ei näi ta küll mehena, kes liialt palju oma ajast tagasivaatamisele kulutaks.

«Mis olnud, see on juba nagunii olnud, seda enam ei muuda,» ütleb ta, viskab korra pilgu kapiklaasidesse, mis peegelpilti pakuvad, ja sätib sõrmedega soengu korda.
Et parasjagu on käimas streik, küsin, mis vaimulik sellest arvab. Pärast mõtlikku hetke ütleb ta: «See on niisugune dialoogi vorm, aga mulle tundub, et see väljendab ka arvamust, et teise poolesse enam ei usuta. Ja see küll ei ole päris õige. Valitsuses või parlamendis võib olla inimesi, kes on laisad või kelmid, aga ma ei usu, et nad oleksid kuidagi eriliselt pahatahtlikud.»
Millises seisus oli Tartu Pauluse kogudus siis, kui Sa siia teenima tulid?
Olud, ka välised, olid pisut teised (aasta oli siis 1997 – toim.). Olin Põltsamaa koguduse õpetajana ja Viljandi praostina määratud kirikuvalitsuse poolt Tartu praostiks, sest praostkond polnud suutnud praosti valida. Mäletan laulatust, kus üks ämmadest surus oma näpu läbi altarivõre põlvituspingi koitanud katte ja tegi väga imelikku nägu. Tasahilju tekkis mul tunnetus, mis võiks siin koguduses tehtud saada. Mõned uksed on Jumal kinni pannud, aga suur hulk asju on läinud nii, kui olen lootnud. Paulusesse oli mõnus tulla, siin oli juba siis hulk noori toimetamas: Rain Simmul ja Liivika Tärk, Anna ja Priit Humal, Toomas Jürgenstein.

Mõni aeg tagasi oli hulk valitsuse liikmeid just Pauluse koguduse hingekirjas. Kas sellest on ka kiriku taastamisel kasu olnud?
Jah, muidugi on. Ega ma ise olekski nii suurejooneliselt kõike planeerinud. Aga koguduseliikmed, kellega nõu pidasime, nägid neid võimalusi, mida siin teha. Eks ma tegin ka omas meeles väikese eelarve, mis need tööd maksma võiksid minna, aga kui siis tulid juurde kõik need nõudmised, kuidas peavad töötama turvasüsteemid ja tagavaraväljapääsud, kuidas peavad olema tänapäevased ehitised n-ö ajakohased, siis muidugi on kogu töö läinud kümme korda kallimaks.

Kui nüüd vaimuliku igapäevatöö juurde tulla – kas koguduseliikmete mured ja küsimused on aegades muutunud või inimlikult sarnased?
Ei ole suurt muutunud. Mida ma tähele panen – rohkem muresid on neil, kes koguduse­elust ja -tööst kaugemal on, neil, kes siia harva satuvad. Koguduse keskel toimub mingisugune regulatsioon, töötegijad jagavad oma asju, palvetavad nende eest, ollakse osaduses ja ehk saadakse nii ka kergemini muredest üle. Noh, eks raskemaid aegu tuleb ikka ette, aga üldiselt on see nii. Iga inimene peab oma tee ikka ise läbi käima, olen õppinud, et alati ei saa teisele nõu anda või teda juhendada, sest tegelikult ei ole ta veel valmis seda vastu võtma.  

Kui hästi Sa assessorina oled kursis diakoonia- ja misjonitööga, mis erinevais EELK kogudustes tehakse?
Olen aru saanud, et diakoonia, aga ka misjon, toimub oma loomulikul teel igas koguduses. See lihtsalt on nii, sest koguduse loomus on juba niisugune. See, mida me väljapoole teeme, on kiriklik sotsiaaltöö, ja seda suudavad teha need, kel enda keskelt rammu üle jääb. Kõik ei peagi seda suutma, aga toredaid näiteid on ju mitmelt poolt, olgu need siis turvakodud või supiköök.
Koguduse juures tehtav hoolekanne on juba seetõttu rajatud tugevamale pinnasele, võrreldes tavalise MTÜga, et nii või teisiti aitab kogudus sellele tööle siiski kaasa. Keegi toob ikka näpuotsaga, mida tal jagada – kes purgi moosi, kes koob sokipaari. Ja muidugi on kogudustes tehtava tugevuseks ka see, et lisaks riiklikule kontrollile, mis projektide puhul ette tuleb, saame me siin tagada, et töö oleks aus ja kindel.

Kuidas Sa näed seoseid üldise preesterluse ja tänapäeva demokraatia vahel?
On nii, et koguduse vaimulikele juhtidele on nende amet ikka antud. See on eriline kutsumus ja vastutus.
Kogudusega on lood aga nii, et mitte õpetaja ei kasvata kogudust, vaid ikka kogudus ise. Vaimulik võib olla ükskõik kui hea, vehelda nii palju kui jõuab, aga kui kogudus ise ei hakka elama, omavahel suhtlema ja jagama, siis ei tule sellest suurt midagi.
Intervjuu ajal on kabinetis ka Joeli poeg, Pauluse koguduse abiõpetaja Kristjan Luhamets, kes tuletab meelde aega, kui isa Joel teenis Saaremaal, lapsed olid väikesed, aga Joeli ema, kes Antslas elas, ei saanud kuigi sageli nii kaugele appi sõita. Siis otsustas ta, et kui ei saa aidata Kuressaare koguduse õpetajat, oma poega, saab ta ometi aidata ja toetada oma kohalikku vaimulikku ja seeläbi ka kogu kirikut.

Praegu on kirikus aktuaalne teenistuslepingute teema ja sellega seoses ka vaimulike sotsiaalsed tagatised. On koguni öeldud, et vaimulikud, kes praegu peavad paraadkõnesid ja õnnistavad riigitseremooniatel, kukuvad pensionile minnes samasse, kus istub elupäevad putka taga õlut võtnud kraavihall.
Noh, tegelikult nad ikka sinna ei kuku. See, et üks vaimulik on kogudusetöösse aastaid nii-öelda investeerinud ja oma elu sinna pannud, ei jää vastuseta. Ta ei jää üksi, sest kogudus on olemas, on olemas ka need luust ja lihast inimesed, kes teda aitavad ja toetavad. Või võtame praegusegi vaimulikutöö. Ma ei usu, et keegi peaks meie kirikus või vaimulikest tühja kõhtu kannatama. Kui mina praegu näiteks oma koguduses iitsataksin, et mul ei jätku toidupoolist, siis ma isegi ei kujuta seda ette, millised kogused toitu kohale veetaks. Tuleb tegutseda nende võimaluste juures, mis on olemas. Nüüd, kus mu palk on suurem, ei vaja ma koguduselt muud abi, aga kui vajan, siis tuleb sellest ka rääkida. Ja kogudused kannavad oma vaimulike eest ikka hoolt.
Mari Paenurm

Joel Luhamets
Sündinud 19. märtsil 1952 Antslas
Lõpetanud TPI (1975) ja EELK UI (1995)
Ordineeritud 1978. a
Suurematest kogudustest teeninud Kuressaare, Põltsamaa, Toronto Peetri ja Tartu Pauluse kogudust
Olnud Viljandi praostkonna praost
Tartu praostkonna praost ja EELK assessor (diakoonia ja misjonitöö)
Abielus muusikapedagoog Tiina Luhametsaga
Lapsed Kristjan, Katrin ja Eva-Liisa, pojapoeg Jakob

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)