Esileht » Arvamused » Arvamus »

Koguduse ja kohaliku omavalitsuse koostöö

10.08.2007 | | Rubriik: Arvamus

Asjaolu, et kogudused on paljudes Eestimaa paikades suurima liikmearvuga inimeste ühendus, loob formaalselt hea eelduse koostööks kohalike omavalitsustega. Kogudus esindab suuremat hulka elanikke kui spordiklubi või isegi kohalik külade ühendus.

Järgnevaga tahan esile tuua mõne kokkupuutepunkti koguduse ja omavalitsuse koostöö võimalustest ja praktikast.

Pea igas Eesti vallas ja linnas on olemas kogudus. Kiriku sisemiste õigusaktidega on igale kogudusele määratud oma kihelkond. See ei tähenda, et ühest kihelkonnast teise elama asunud inimesel oleks kohustus vahetada oma koguduslikku kuuluvust, küll aga on kogudusel kohustus korraldada Jumala sõna kuulutamist ja sakramentide jagamist oma kihelkonna piires. Seega kuulub koguduse vaimuliku ülesannete hulka ka hool kohalikes haridusasutustes, haiglates ja hooldekodudes olevate inimeste vaimulike vajaduste eest.

Rituaalid on muutunud

Võrreldes kohalike seltside, aga ka omavalitsuste «elueaga», on koguduste vanus auväärne. Aastasadade pikkuse järjepideva tegevusega on kogudused kõige otsesemalt kandnud tänasesse päeva väärtusi, millele on rajatud meie arusaamad ühiskonnakorraldusest. Seega on loomulik, et omavalitsus otsib kogudusega koostööd ja pakub oma abi nii kalmistupühade korraldamisel, advendiküünla süütamisel, Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel, aga ka koolide jt avalike hoonete pühitsemisel.

Samas ei tarvitse kiriku positsioon olla sugugi kindel. Inimeste võõrandumine institutsionaalsest religioonist, mida kirik ja kogudus kahtlemata esindab, vähendab ajapikku koguduste liikmearvu. «Häälte» kaotamine kahandab ühtlasi poliitikute koostööhuvi. Maausk, mis tutvustab end «mõnuka» ja lahedana ning räägib ajastukohaselt hiite-, s.t keskkonnakaitsest, võib osutuda inimesi enam ühendavaks kui Kristuse kogudus.

Ühel hetkel võidakse kristlusega seotud tavad asendada uuspaganlikega. Juba praegu ei ole paljudes omavalitsuste asutustes (koolid, lasteaiad, rahvamajad, hooldekodud) peetavatel jõulupidudel kristlusega sisuliselt mingit pistmist.

Sotsiaaltöö kui ühine eesmärk

Tänane sotsiaalhoolekanne on välja kasvanud kiriku poolt sajandeid viljeldud kristlikust hoolekandest. Ehkki omavalitsuse ja koguduse hoolekandetöö on erinevatel alustel, tehakse paljudes valdades siiski tõhusat koostööd. Nii mõnelgi kogudusel on supiköök, hooldekodu, perevägivalla ohvrite varjupaik. Kogudustemajades toimuvad Anonüümsete Alkohoolikute või puuetega inimeste kokkusaamised. On selge, et vajadus taolise abi järele on suurem, kui seda suudaks pakkuda ükski omavalitsus. Koguduste initsiatiiv võib siin olla oluliseks toeks inimliku häda leevendada.

Kirikute ja koguduste seaduse kohaselt on igal inimesel õigus nõuda oma surma korral usutunnistusele vastavat matust. Kahjuks ei sätesta õigusaktid, kuidas seda tagatakse. Eesti kommete kohaselt toimub matus nädala jooksul pärast surma, testament, kuhu võiks märkida matuse korraldamise viisi, avatakse aga pool aastat hiljem. Seega jääb matuse usutunnistuskohasus selle korraldajate südametunnistuse asjaks.

Kahjuks pole riiklike õigusaktideta sisulist võimalust taolist teavet koguda. Eelkõige puudutaks see inimesi, kelle tegevusvabadus on mingil moel piiratud (kinnipidamisasutused, väeosad, hooldekodud, haiglad). Omavalitsusel oleks võimalik matust puudutavaid andmeid küsida nt hooldust vajavale inimesele hooldaja määramist menetledes.

Kirikuhoone – kelle mure?

Viimastel aastatel on Eesti Kirikute Nõukogu eestvedamisel teoks saanud teeliste kirikute projekt, kus liitunud kogudused on võtnud endale kohustuse hoida kirikuuksed teatud aegadel avatuna. Mitmes koguduses on koos kohaliku kooliga sellest asjast huvitatud õpilastele jagatud teadmisi kirikuhoone ja koguduse ajaloost ning kutsutud neid suvekuudel kirikuvalvuriteks. Mõnel pool maksab omavalitsus kirikuvalvuritele ka töötasu.

Kirikuhoone on paljudes Eestimaa paikades olulisim vaatamisväärsus. Tänuväärsena võib esile tõsta Tallinna linnavalitsuse rahastatud projekti «Tallinna kirikurenessanss», mille raames eraldati 23 kirikuhoone korrastamiseks kokku 80 miljonit krooni. Ka paljude teiste omavalitsuste abi kohalike pühakodade korrastamisel on raske ülehinnata.

Kahjuks on remont tihtilugu rahaliselt üle jõu käiv mitte ainult kogudusele, vaid ka omavalitsusele. Kirikuhoone ja jumalateenistuseks kasutatavate ruumide korrashoid on ühtlasi koguduse usu väljendus. Kui sellele tegevusele on seatud nt muinsuskaitselised piirangud, mis tähendavad olulisi täiendavaid kulutusi, peaks riik need ka ise kandma. Vastasel juhul võib tekkida oht põhiõiguste hulka kuuluva usuvabaduse riivamiseks.

Vigala altari ülevärvimine on vaid üks näide, mis on avalikuks saanud tänu meediale. Samas on paljud kogudused nõutud olukorras, kus lagunevat kirikuhoonet ja inventari lubatakse ise korrastada vaid ajutiste käepäraste materjalidega. Kas Eesti Vabariik saaks tõsiselt võtta soovitust, et presidendilossi või valitsuse residentsi katust võib «remontida» kile- ja plekitükkidega?

Õppekavasse ei mahu «kõrvalised» teemad

Paljud Eesti külakoolid on viimastel aastatel tähistanud pooleteise sajandi möödumist kohaliku hariduselu algusest. Sellega eiratakse tõsiasja, et kirik on samas kohas rahva harimisega tegelnud aastasadu. Seda järjepidevust kannavad tänase päevani koguduste juures tegutsevad pühapäevakoolid, leerikursused ja jumalateenistused.

Viimastel aastatel on palju poleemikat tekitanud küsimus religiooniõpetusest. Ainest, mille eesmärk ei ole värvata kirikule liikmeid, vaid anda õpilastele hädavajalikku teavet religioonist kui inimkonna kultuuripärandi ja ajaloo olulisimast mõjufaktorist. Seega ei saa see olla kiriku või koguduse erahuvi.

Ometi ei suuda Eesti Vabariik sisuliselt tagada õpilase õigust saada teavet erinevate religioonide kohta. Nii on võimalik, et õpilased tuubivad küll Euroopa ususõdu, kuid neile ei selgitata sisuliselt, kes ja mille pärast sõdis. Nii võib püha õhtusöömaaega kujutava maali puhul rääkida perspektiivist ja värvipaletist, mitte aga sellest, keda ja mille pärast maalil kujutatakse. Kooliprogrammi tiheduse tõttu ei ole õpetajal lihtsalt võimalik «kõrvalistesse» teemadesse süveneda. Enamasti puudub religioossete aspektide tutvustamiseks ka asjakohane ettevalmistus.

Et riik ei suuda religiooniõpetuse õppimist sisuliselt tagada, on see paljudes kohtades toimunud eelkõige koguduse, kooli ja omavalitsuse koostöös. Nõnda on mõnes omavalitsuses eraldatud koolile täiendavaid vahendeid religiooniõpetuse õppevahendite soetamiseks või tutvustatud kõigile valla koolide lastevanematele aine sisu ning antud võimalus esitada koolile asjakohane sooviavaldus.

Kahjuks ei taga seadus religiooniõpetuse võrdset kohtlemist teiste ainetega. Näiteks Märjamaa gümnaasiumis alustati religiooniõpetusega lastevanemate esitatud avalduste alusel. Ehkki seadus nõuab koolilt aine õpetamist, ei lisatud seda õppekavasse, vaid tunde antakse n-ö huviringina. Sellega kasvab koolile kohustusliku aine arvel õppijate nädalane koolitundide arv. Samas koolis leitakse vahendid gümnaasiumiastmes valikainena perekonnaõpetuse õpetamiseks viiele huvilisele, mitte aga religiooniõpetuse õpetamiseks üheksale soovijale.

Koolihariduse üle peetavates aruteludes on tähelepanuta jäänud alusharidus – linnade ja valdade lasteaiad. Koolieelses eas olevale lapsele, kelle käitumine on juba loomu poolest rituaalne, pakutakse pedagoogilistel eesmärkidel küll mitmesuguseid animistlikke ja uuspaganlikke mänge ja jutustusi, mitte aga eesti kultuuri ja ühiskonda sajandite jooksul mõjutanud piiblilugusid. Seitsekümmend viis protsenti Rap-lamaa lasteaedadest korraldas tänavu volbripäeva puhul nõiateemalisi mänge. Mida arvata sellest, kui 2. mail tuleb laps lasteaiast ning ütleb, et ta «löödi nõiaks»? Kas initsiatsiooniriitust matkivalt saaks lasteaias korraldada ka «ristimisi»? Vist mitte.

Ilmselt ei suutnud eelnimetatud valdkonnad ja näited anda ammendavat ülevaadet. Nagu näha, kerkivad selles esile  probleemid, mille lahendamine pole ei koguduse ega omavalitsuse pädevuses. Ometi pole riigiseadused selle koostöö kõige olulisemad mõjutajad. Vastastikused ootused ja eelarvamused ning inimestevahelised suhted kujundavad seda rohkem kui miski muu.

Illimar Toomet,

Märjamaa koguduse õpetaja

 

Ettekanne on peetud 29. juunil Tartu linnamuuseumis

Üks kommentaar artiklile “Koguduse ja kohaliku omavalitsuse koostöö”

  1. Külaline ütleb:

    Eesti ühiskonnas puudub tegev ja ühiskonda hõlmav institutsioon, mis-kes esitaks selgelt ideaali ja teed selleni, kristlikud kirikud on selleks kaasajal üpris võimetud.

    Kui kunagi kirikuõpetaja ehk oligi oma rahvale õpetajaks, kes andis ka hingeasjades nõu, siis oma õpetajafunktsiooni on kirikuõpetajad ammu minetanud. Kirik kui institutsioon eksisteerib ühiskonnas pigem minevikumälestise ja arhitektuurinäidisena, kui mingid eksterritoriaalsed saarekesed, millel on elu reaalsusega üha vähem ühist. Kogudused on aga üha enam enesesse sulguvad, kontakte välistavad inimgrupid oma sisemise eluga, mil ümbritseva eluga üha vähem puudet. Ei aita seegi, et kogudus on osa kogukonnast.

    Kui siiski soovime omada ideaale, siis pole parata – peame tunnistama mõningaid tõsiasju. Esiteks, et oleme ühiskonnana kristlikust traditsioonist suuresti välja langenud. Teiseks, et kirik on osutunud suutmatuks olla selge, kuuldav ja eeskujuks olev ideaalide esitaja ja õpetaja. Kui me ei taha lämbuda materiaalsusesse, siis tuleb meil oma olukorrale silma vaadata. Alles see lubab hakata looma reaalseid tulevikukavasid ja neid ka jõudumööda ellu viima.

    Olukorra aus tunnistamine enesele on esmane. Teine samm oleks alustada religiooniloo õpetamist praktiliselt nullist, sealt, kus reaalselt oleme – ilma reaalsete programmide ja õpetajaskonnata. Sest senipakutu on siiski puhas usuõpetus ja usuõpetajate töömaa kiriku raames, mitte religioonilugu kui õppeaine üldhariduskoolis.

    Eesti kirikud pole oma aineliste ja intellektuaalsete vahenditega suutelised alustama religiooniloo õpetamist hariduse ühe koostisosana. Riigi ja tema vahendite osalus on siin paratamatu. Ja see on meie möödapääsematu, kui üldse soovime elada ideaale omava ühiskonnana ja isiksustena. Vaimsete ideaalide taasleidmise tee alguspunkt on üldhariduslik õpetus religiooniloona.

    See, millest iga inimene peaks ülevaadet omama ongi inimkonna vaimsete ideaalide otsingute ja leidmiste lugu. Nõuda eneseks saamise loo tundmist pole palju nõuda. Et inimene on sotsiaalne olend, siis pole ükski religioon saanud mööda minna sotsiaalsetest suhetest – moraalsetest alustõdedest, mis põhistavad eetilise suhtlusreegleid. Seeläbi on just religioonid olnud moraali ja eetika uurijad, avajad ning edendajad inimkonna eri ajastutel. Ei teadus ega filosoofia tegele inimese ideaali ja selle saavutamise teede määratlemise, õpetamise ega reaalelu väärtuste selgitamisega. Tõsiteadus ei püstita enese ette küsimust ideaalist, filosoofia jääb oma metafüüsiliste skeemidega kaugeks praktilisest moraalist ja eetikast.

    Mitte tunda religioonide lugu, arenguid ja põhiseisukohti tähendab mitte teada omaenese kui inimkonna ideaalide otsingute lugu. See jätab kaasaegse inimese ilma võimalusest mõista sügavuti tänastki kultuuri selle paljudes ilmingutes. Kultuur oma paljudes ilmingutes polegi muu kui inimkonna igavese vaimse ideaali otsimise ja leidmise väljendus.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)