Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

KOGUDUSE-ELU UUENDAMISE LÄVEL

01.06.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

/…/

Uus alus

Et minu kirjad
mitte pikemaks ei veniks kui kuulsa meremao saba, siis võin ainult üleüldistes
joontes ehituseplaani üles tähendada.

Kohalik kogudus,
linnas ja maal, valitseb enese üle ise ja otsustab ise oma eluküsimused. Kirikliku
elu uus alus saagu nii lai kui kogudus!

Koguduse-koosolek
valib kolme aasta pääle kirikunõukogu.

Valida võib iga
täisealine koguduse liige, kes häbistavat kohtukaristust ei ole kandnud ja kes
oma soovi, koguduse elust ja valitsusest osa võtta, seega avaldab, et tema iga
aasta koguduse ülespidamiseks vabatahtlikult-kohustavalt kaasa maksab.

Valitav on iga
laitmata koguduse liige, kes vabatahtlikult enese pääle võetud maksukohuseid
korralikult täidab.

Kirikunõukogu
piirkonda käivad kõik küsimused koguduse usulisest ja kõlbulisest elust ja
kiriklikust hoolekandmisest.

Kirikunõukogu
valitseb koguduse vara üle ja määrab koguduseteenrite palgad. Suurte koguduste
ühe õpetaja palgast saaks edaspidi 2–3 õpetajat ametisse panna.

Kirikunõukogu
valib õpetaja, köstri, organisti jne. ja tähendab igaühe kohused ära.

Kirikunõukogu
valib maakonna- ja provintsiaal-sinodile ilmaliku saadiku. Õpetajal, kes
iseenesest nõukogu liige, on tähendatud kogudes niisama iseenesest ase ja hääl.

Kirikunõukogu
nimetab otsuste täitmiseks ja jooksvate asjade õiendamiseks juhatuse:
kirikuvanema, kirjatoimetaja ja kassameistri.

Kirikunõukogu
tegevuse üle valvab revisjonikommisjon, keda koguduse-koosolek 3 aasta pääle
valib.

Sinodid, mis
koguduste üleüldiseid asju ajavad, on segakogud, kust koguduste ilmalikud saadikud
ja õpetajad ühesuguste õigustega osa võtavad. «Õpetajate ja herrade» kirikust
saagu «rahvakirik».

Maakonna-sinod
valib maakonna ülem-kirikuvanema ja maakonna-praosti.

Provintsiaal-sinod
valib kindralsuperdendi ja teised konsistoriumi liikmed.

Konsistoriumi
peab maa-omavalitsus üleval.

Ühise kirikliku
omavalitsuse ja asjaajamise keele pärast tuleb Põhja-Liivimaa ka kiriklikult
Liivimaa konsistoriumi-ringkonnast lahutada ja Eestimaaga ühendada.

Et kõlblikka
usuõpetajaid kiriku ja kooli tarvis ette valmistada, tuleb Tartu usuteaduse
jaoskond põhjalikult muuta ja rahva-keele oskajaid professorisid ametisse
panna.

Kuidas vananenud
kiriku-sissetulekute korda (maa päält, regulativide järele, ametitalituste
eest) muuta ja uuendada tuleks, see jääks osalt tulevase maa-omavalitsuse
hoolde, osalt kohalikkude koguduste mureks. Kihelkonnakool, mis siiamaani
kirikukonvendile kõige suuremaid kulusid valmistas, lahkub vististi senise
valitsuse alt ja asub teiste rahvakoolide rinda. Et kirikuvallad võimalikult
pea paraja ostuhindade eest ära müüdaks, seda igatsevad ühesuguse
kannatamatusega rendivõtjad. Iganenud regulativide kõrval ei riku õpetajate
vahekorda kogudusega midagi nii hävitavalt kui kirikuvaldade valitsemine.

Meie teame väga
hästi, et ka kõige parem kirikuvalitsuse välimine korraldus koguduse elu veel
uueks ei loo. Aga veel selgemini teame, et kirik alles siis, kui välised
takistused kõrvale on heidetud, loomulikult edenema võib hakata. Vististi
lähevad veel aastad mööda, enne kui meie silm seda saab näha. Aga kõrvaliseks
asjaks ja unustuse pähe ei tohi ka praegusel ärevusel koguduse-elu uuendamine
mitte jääda. Kuidas ka mõtted usuasjus meie keskel lahku peaksivad minema –
kainele vaatlejale ei või see mitte kahe silma vahele jääda, mis suur tähtsus
just usul rahvaste kõlblises kasvatamises ja kohusetundelises kõvenemises on. Praegu,
kus võitlus majandusliste tulude eest ägedalt käimas on ja kõikide teiste
eluküsimuste etteotsa tungib, ei puudu neid, kes meie «vananenud»
vaatlemisviisi «halenaljakaks» peavad. Noh, olgu! Kui ajalugu meid ülepää
õpetada võib, kui ajalool veel meiegi põlvele midagi peaks ütelda olema, siis
oleks see järgmine: Rahvad ei ela mitte leivast ja elumaitsmisest, ei mitte
vajuvate roomlaste tarkusest: panem et circenses!, vaid rahvad – olgu suured,
olgu väiksed – elavad kohusetäitmisest ja – aadetest.

Protestant

Postimees 249,
250, 253, 254, 256, 286; 12.XI – 29.XII 1905

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)