Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kogudus peab olema valmis otsijaid vastu võtma

/ Autor: / Rubriik: Portreelood, Uudised / Number:  /

 Nõo koguduse juhatuse esimees Madis Kanarbik (48, fotol) on mees, kes jätab esmapilgul leebe loomuga inimese mulje.
Eks see on ka nii, aga lisaks leebusele iseloomustab teda haruldane järjekindlus ettevõetud asjades. See annab turvatunde ka tema kaaslastele nii Põhjamaade Ministrite Nõukogu Tartu filiaalis, mille tööd mees juhib, kui ka Nõo koguduse inimestele ja õpetajale Mart Jaansonile.
Kiriku juurde tuli Madis paarkümmend aastat tagasi läbi Muinsuskaitse Seltsi, mille tööd ta Nõos aitas vedada. «Oli nii, et Agnes Laasimer, kes vedas muusikatööd kiriku juures, ütles, et ta võtaks hea meelega seltsi tegemistest osa ning mina oleksin oodatud kirikukoori laulma. Nii tegimegi. Mu armas naine Mare aga ütles mõni aeg hiljem, et võiksime leeri minna, ristitud saada. Siis oli aasta 1998 ja ma olen sellise võimaluse eest väga tänulik. Nõo koguduses on hulk abilisi, kelleta ei suudaks ma kuigi palju.»
Juhatuse esimehena – seda ametit peab Madis Kanarbik 2005. aastast – on tema prioriteet koguduse õpetaja toetamine. «Olen seda ka tundnud,» räägib Mart Jaanson ning lisab, et Madis on eestvedaja mitmetes asjades – ta on meesansambli mootoriks, tal on hea ülevaade koguduse majandusasjadest, kogudusel on suured plaanid oma kogudusemajaga.  Jaanson tõdeb: «Madis on meeskonna hing. Kui olin kümme kuud raja taga, võttis ta hulga tööd enda korraldada ja vastutada ning ma võisin ta peale kindel olla.»
Küsimuse peale, millisena näeb Nõo koguduse juhatuse esimees kiriku rolli tänases Eestis ning kui oluliseks peab juhatuste esimeeste tööd, arvab ta, et kiriku roll ühiskonnas on suurem, kui seda küsitluste põhjal võiks oletada. «Inimesed tunnevad loomulikku sidet kirikuga, ehkki ei söanda seda vahel iseendale tunnistada – rääkimata teistest. Selles, et kiriku roll oleks nähtavam, on koguduste tegemistel oluline osa.
Pean tähtsaks koostööd kohaliku omavalitsusega ja kohaliku elu eestvedajatega. Mulle tundub, et müürid, mis sageli kirikuaeda ümbritsevad, on aastate jooksul muutunud madalamaks, ja inimesed, kes elavad samas külas, mille keskel kirik seisab, tulevad meelsasti kirikusse. Kogudus peab andma selleks võimaluse, et hetkel, mil inimene on valmis kirikusse tulema, oleks kiriku uks avatud. Juhatuste esimehed saavad seejuures ainult teha oma tööd nii hästi, kui nad oskavad – nagu igaüks meist.»
Mari Paenurm