Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kogudus on usklike osadus

11.12.2013 | | Rubriik: Kolumn

Usutunnistus määratleb koguduse: me usume üht püha ühist apostellikku kirikut.
Mis on kirik? Kirik on üks. See on üks ihu, kellel on üks Issand Jeesus. Koguduse liikmed on selle ihu liikmed. Nad teenivad sama eesmärki, aga erinevate ihuliikmete kombel mitmel viisil.
Kirik on püha. Kogudus koguneb korrapäraselt Jumala pühade asjade juurde – need on jumalasõna ja armulaud. Kiriku pühadus tähendab seda, et ka koguduse liikmed on pühad. Koguduse liikmete pühadus ei tähenda seda, et nende elu oleks parem ja «püham» kui neil, kes kogudusse ei kuulu. Kiriku pühadus on Jumala kingitud pühadus.
Kirik on ühtne. See on pühade ühtne. See tähendab seda, et koguduse liikmetel on oma ülesanne, koht või teenistus. Aga ka kogudus ise on paik, kus ei pea alati midagi tegema, kus saab vaid olla ja puhata.
Kirik on ka üleüldine. Kõigile sama ja muutumatut usku tunnistavate kristlaste keskele leviv ja ulatuv apostlik kogudus, mis liidab kogudusi üksteise külge üleüldiseks ja maailma mastaapseks Kristuse kirikuks.
Kirik peab olema Jeesusesse uskuvate inimeste osadus, kus Jumala tööle lisaks kanname üksteise koormaid ja jagame üksteise rõõme. Vahel mõtlen, kas meie kogudustes pole mitte probleemiks see, et meil puudub ühteliitev vaim ja ühine jagamine.
Oled sa mõnikord mõelnud, milline on sinu kogudus? Kas sinu jaoks on oluline see, et saad oma toidu jumalasõnast ja armulauast? Kas lähed kirikusse, mõeldes, et see on üksnes minu ja Jeesuse vaheline asi, samas kui kõik teised koguduseliikmed võib ära unustada?
Vahel tundub, et tänapäevases kristluses rõhutatakse vaid seda, et kirikus oleme üksnes mina ja Kristus ning kõik muu pole oluline. Selline pole hea koguduseelu tava.
Jumalateenistus on täis näiteid sellest, kuidas me üheskoos ja kogudusena pöördume Jumala poole. Kasvõi Jeesuse õpetatud meieisapalve. Me ei palveta: «Minu Isa, kes Sa oled taevas», vaid «meie Isa». Või Nikaia usutunnistus: «Meie usume …». Me ei saa rääkida «meist», kui me pole ühtsed, kui me pole perekond, osaduskond või kogudus.
Kuulsin öeldavat: see ei ole üksi, kes on üksi, vaid see on üksi, kes on olnud kellegagi ja on sellest hoolimata üksi. Aga mõtle, kui üksi on see, kes on koguduses ja sellest hoolimata üksi! Minu meelest on väga kurb, kui korrapäraselt jumalateenistusel käiv inimene peab oma õhtupalves ütlema: «Jumal, mul pole kedagi.»
Kui elame keset seda isikukeskset aega, siis peame mõtlema, et me ei teeks kirikust kohta, kus kirik on vaid minu ja Jeesuse vaheline asi. Igal pühapäeval jumalateenistuses tunnistatakse: nõnda oleme meiegi üks ihu, sest me kõik saame osa ühest ja samast leivast.
Kogudus on seega üks ja läheb ühist taevateed üheskoos. Kogudus pole juuksurisalong, kus igaüks saab endale tellida sellise teenuse, mida vajab, ja kus palgaline töötaja pastor käib seda temale tegemas, misjärel inimene lahkub ega tea, kes seal peale tema veel on olnud. Selline ei saa olla kogudus. Koguduse kui ihu liikmed teenivad üksteist.
Igaühel on vahel olukordi, kus ta tunneb end halvasti, on rõhutud või patust muserdatud. Siis on vaja teisi koguduseliikmeid, kes on saanud koguduse Issandalt tuge ja abi. Koguduse keskel, muserdatute keskel on oluline, et me ei läheks oma teele, vaid ütleksime oma õdedele ja vendadele: kuule, mina võin Jeesuse poolt tervendatuna aidata sind. Kui keegi teeb tööd ja teenib Issanda kojas, siis teine võib öelda: mina jätkan sinu tööd, siis saad sina väheke puhata.
Koguduse rikkus on selles, et sind ja mind märgatakse ja meie eest kantakse hoolt! Meie juurde tullakse ja küsitakse: kuidas sul läheb? Kas ma saan kanda sinu elu koormaid ja muresid? Kas ma saan sinu eest palvetada? Kas sa räägiksid oma rõõmust, et saaksin olla rõõmus ühes sinuga? Öeldakse ju, et jagatud rõõm on kahekordne rõõm.
Koguduse olemuse üle järele mõeldes mõistame, et elame puudulikus maailmas. Aga suur rõõm on, et meie Päästja on suurem kui meie patt ja meie puudulikkus. Tema annab meile turvalisuse, mis jääb püsima ka viimsel kohtupäeval. Temas on meie tee taevasesse kirkusesse.

Tarvainen,Juhana

 

 

 

 

Juhana Tarvainen,
Soome Luterliku Evangeeliumiühenduse Satakunta piirkonna juht

Tõlge eesti keelde
Kaido Soom

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)