Kogu mõeldav ja mõeldamatu õnnistus

Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses; nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses, meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda, tema armu kirkuse kiituseks, mille ta meile on kinkinud selles Armastatus. Temas on meil lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda, millega ta meid on ülirikkalikuks teinud kõiges tarkuses ja arukuses, tema on teatanud meile oma tahtmise saladuse oma hea nõu kohaselt, mille ta Kristuses oli kavandanud aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal. Temas oleme ka meie saanud liisuosa ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi, et me oleksime tema kirkuse kiituseks, kes me varem oleme lootnud Kristusele. Temas olete ka teie sellest ajast peale, mil te saite kuulda tõe sõna, oma pääste evangeeliumi; ja kelles teiegi, saanud usklikuks, olete kinnitatud tõotatud Püha Vaimu pitseriga; selle Vaimu, kes on meie pärandi tagatis omandi lunastamiseni – tema kirkuse kiituseks.

Ef 1:3–14

 

Kujuta ette, et sul on peo peal kolm tilka vett. Need kolm piiska sillerdavad valguse käes igaüks omaette. Kui sa nüüd aga peopesa korraks kokku pigistad ja uuesti lahti teed, ei ole seal enam kolme, vaid üksainus veetilk, milles sisalduvad need kolm, aga mis on ometi üks.

Kolmainupüha jutluse aluseks olev tekst on ühtaegu ülev ja sügav valades inimkeelde Jumala armu suuruse. Tegu on küll hümniga Kristusele, kus eriliselt rõhutatakse Jumala Poja pühadust – Tema veres on meie lunastus, Tema teeb meid rikkaks tarkuses, Temas on täitunud Jumala tahte saladus – samas hõlmab see hümn Kolmainust tervikuna. Jumal-Isa kiitusele järgneb Kristuse ülistus ja viimaks jõuab apostel välja Püha Vaimu juurde, kes on otsekui Jumala armastust kinnitav pitser.

Paulus räägib vaimulikust õnnistusest. Kas on siis olemas ka mingit teist laadi õnnistust? Jah, on ka füüsiline või materiaalne õnnistus, mis samuti pärineb Jumalalt, olgu see siis tervis, perekond, kodu, töö või majanduslik heaolu. Vahel me ehk isegi kasutame väljendeid stiilis: Issand on mind õnnistanud heade sõpradega! Tõesti, tänu olgu Issandale iga õnnistuse eest, aga apostel rõhutab siinkohal, et meile on antud midagi palju enamat kui kõik see, mis meil on.

Nähtav on mööduv. Samuti nähtavates asjades avalduv õnnistus, kuid see, mis meile on saanud osaks Kristuses, on igavene. See õnnistus hõlmab me palvevastuseid, igapäevaelu, ent see kannab meid ka igavesse ellu, sest see on kogu (mõeldav ja mõeldamatu) vaimulik õnnistus, mis ulatub meieni Kristuses. Temas on kokku võetud kõik, mis on taevas ja mis on maa peal.

Aaroni õnnistamissõnad, mida kuuleme iga jumalateenistuse, palvuse ja kirikliku talituse lõpus, koosnevad kolmest osast. Vormel ise pärineb Vanast Testamendist, aga meie pilgu ees peegeldub selles etteulatuvalt Kolmainsus. Paulus ei rõhuta täna seda, mis on juhtunud kaugel minevikus, ega ennusta prohvetlikult tulevikusündmuseid, vaid kuulutab seda, mis saab osaks meile siin ja praegu: Isa on meid õnnistanud Kristuses. Temas oleme ka meie. Temas olete ka teie sellest ajast peale.

Kristuse läbi on meid valitud saama osa igavikulisest pärandusest. Pärand on määratud lastele, aga nüüd laieneb meilegi lapseõigus, et me võime Kõigeväelise Looja poole pöörduda, nagu usaldavad lapsed oma Isa poole. Rooma kirjas öeldakse: te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: «Abba! Isa!» (8:15).

Kuna Kristus on läinud Jumala paremale käele, võime meiegi Jumala lähedusse jõuda. Et Tema on olnud püha ja laitmatu, eeldatakse, et meiegi oleme pühad ja laitmatud. Mitte jäigalt käsu all joondudes, sest seda me ei suuda, vaid Tema palge ees armastuses. Teades, et Kristuses on üleastumiste andekssaamine.

Kolm korda, salmides 4,5 ja 11 on tänases tekstis juttu ettemääratusest. Me ei peaks seda võtma inimlikus perspektiivis, et sündmused on ajas paika pandud enne, kui nad aset leiavad, vaid Jumala vaatevinklist. Tema näeb meie otsuseid ette. Ta ümbritseb meid eest ja tagant. Ta ei ole meile tulevikustsenaariumi kirjutanud, ent Tema, kes Ta on väljaspool aega, teab, mis meid ees ootab.

Enne maailma rajamist on Ta tahtnud, et me oleksime pühad. Püha, see tähendab, et midagi või kedagi on eraldatud muust maailmast kindlal eesmärgil. Siin on öeldud kirkuse kiituseks. Meid on valitud maailmast välja olema erilised, olema Jumala lapsed, kes usus Kristusesse võivad vastu võtta Isa pärandi.

Kui meid on valitud olema pühad, siis peame püüdma olla selle valiku väärilised. Seda enam, et meie ju Tema valikut ei tea. Jumala kirjeldamiseks ei piisa vaid ühekordsest lihtsast sõnast «püha». Kolm korda püha on Tema, kes meid valis. Siit jõuame veel ühe vanatestamentliku Kolmainsuse vihjeni. «Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis Tema au!» hüüavad seeravid Jesaja raamatus. Me saame inglihulkadega ühineda armulaua liturgias juba siin ja Kristuse õnnistuse läbi kord igavikus.

Ja kui meil veel peaks jääma kahtlus, kas see õnnistus ikka ulatub meieni, siis palugem, et me usku kinnitataks Püha Vaimu pitseriga. Siis vajub ajalik õnn(istus) tahaplaanile ja vaimulik õnnistus saab esile tulla kogu oma jõus.

Mare Palgi,
Kose koguduse õpetaja