Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Koerust pärit luuletaja Kalju Lepik

14.10.2020 | | Rubriik: Persoon minevikust
Luuletaja Kalju Lepikule (7. oktoober 1920 – 30. mai 1999) avati tema sünnikodus Koerus mälestusmärk. 2 X Vallo Kepp.

Eestis on pool tosinat kirikut, mille kohta vanarahvas rää­­gib, et nad olla metsast lei­tud. Teiste seas Koeru kirik: metskits jooksnud jahiliste eest kirikusse peitu ning nii andnud koerad oma haukumisega ka kiriku asukohast teada. Koe­ru kiriku tornist oli näha ven­nas­tekoguduse palvemaja – nüüd­seks hävinud mõisaaegset moo­na­kamaja Väinjärve tee ääres, kus Kalju Lepik elas ema ja vä­ga uskliku vanaema seltsis. En­ne kolimist pangamajja, kui seal asuva postkontori ülemast sai aastal 1926 viiese Kalju võõrasisa.

„Vana palvemaja saal oli minule armsaim paik. Sagedasti pidasin seal „jutlust“ ja unis­tasin kirikuõpetaja-kutsest. Suu­re igatsusega ootasin kuld­ham­maste kasvamist, sest meie kirikuõpetajal oli suus kaks kuldhammast ja ilma nen­deta polnud lootustki saa­da õpetajaks. /…/ Vana palve­maja oli kõik. Ta oli sõber, mänguseltsiline ja armsaim paik. /…/ Õhtuti jäin kantslis magama ja vanaema teadis mind sealt otsida.“ („Tähtede poole“, 1939) 

Kalju Lepik (7.10.1920–30.5.1999) on vist ainus 20. sajandi luuletaja Eestis, kel on lapsepõlvest eredad mälestu­sed vennastekoguduse majast, käi­kudest vanaema seltsis kodu­õuest paistvasse Koeru kiri­kusse ja pühapäevakooli. Se­da peaksime Lepiku luulet luge­des silmas pidama. 

Ja veel seda, et Kalju tundis väga hästi eesti luulet – mitte ainult antoloogia-luulet, vaid ter­vet luulet kuni igat sorti ku­rioosumiteni välja. Ta kurtis tihti sõjaeelsete raamatute raske kättesaadavuse üle paguluses. Sain teda lohutada nõukogude Eesti olude kirjeldamisega. Ses­tap oli ta koduriiulites kenake hulk enda köidetud, suuremalt jaolt Helsingis, hiljem Eestis val­mistatud raamatute koopiaid.

Kalju oli uhke oma ränd­raamatukaupmehest va­na­isa üle. Luuletaja Mihkel Leppik (1858–1930) oli Kalju isapoolne vanaisa, kes avaldas aastal 1882 luulekogu „Järva­maa laulik ehk Ajalikud laulud noorele rahvale ajaviiteks ja õpetuseks“. Sel­les on ka teis­te autorite loo­mingut, 52 luuletusest on pooled Mih­kel Leppikult. Kalju sai selle raamatukese koopia kirjan­dus­muuseumist Tartus ja köitis luuleriiulikõlblikuks. 

Muide, kolmest tuhandest trükitud eksemplarist ei ole se­da Tallinna raamatu­kogu­des­se siiani jätkunud. Ka Tartu eksemplar on pärit Vene Tea­duste Akadeemia reserv­fondist. Pisut ärplemis­väärne oli ka fakt, et Mihkel Leppik kirjastas Jakob Liivi (1859–1938) „Viru kandle“ I jao 1886, „trükitud M. Leppik’u kuluga“. 

Sellega seoses pisimeenutus: Kalju tahab mind õrritada ja küsib hooletult: „Sul see kindlas­ti olemas?“ – „Jah, põlemis­jäl­ge­dega – aga on sul terve raa­mat?“ Nii tähelepanelikku Le­pikut ei olnud näinudki va­rem: „Mismoodi terve raamat?“ – „Koos tagakaanega, seal ju kir­jas, mis Mihkel Leppik veel trükkida lasi!“ Kalju kutsub mu ETV kohvikust välja, lööb rahakoti rauad lahti ja üt­leb: „Võta raha, võta takso, mine ko­ju, võta raamat, tee taga­kaanest koopia ja too mulle lennuväljale järele!“ 

Tuletan meelde, et tege­vus toimus enne ESTERi ellu­kutsumist. Hetkel annab Eesti rahvusbibliograafia viis Mih­kel Leppiku trükki toime­ta­tud raamatut, tema enda oma kuues, teised kõik on Fried­rich Brandti (1830–1890) ligi sajaraamatulise toodangu kor­dus­trükid. 

Kahju, et meil ei ole olnud võimalust säilitada Kalju Lepiku, bibliofiilist Suure Pagulase suurt raamatukogu koos oma sadade raamatute koopiatega, luuleteoreetiliste raamatutega, koos Roslageni pööningule kolinud suve­lektüüriga, kõik ühes komp­lektis ühe katuse all Eestis!

Ilma söömata võis kuulata Kalju Lepiku pajatusi raama­tu­te saatusest paguluses ja eriti siis, kui Rootsi kroonidega varustatud Kalju pääses ise revideerima meie antikvariaa­te. Meenuvad hommikused aura­vad pudrukausid Viljandi an­tik­variaadi tagatoas, Kalju et­te­vaatlikult alumiiniumist söö­gi­kaussi uurimas Sillamäe töö­lissööklas ja Kalju vaimustus võimaluse üle rohmakalt viibata üle Narva jõe lahkuvale Vene sõjaväekolonnile! 

Huvitav oli kuulata kõrvalt, kui Kalju ja Raimond Kolk (1924–1992) millegi üle arutlesid Eesti majas Stockholmis. Vist seal rullus välja lorilugu, mille Kalju olevat rääkinud end tema külje alla sättinud Uno Lahele (1924–2008) oma kujutletavast tu­levasest mälestussambast Eestis. 

See pidi asuma Koeru kõrtsi ees muruplatsi keskel, samba otsas Kalju büst ja all samba küljes „diskreetselt“ orva sees pissuaar – kui tuled kõrtsist tähtede alla ennast kergendama ja heidad pilgu üles – saad ikka uuesti üllatunult ütelda: „Näed nüüd, Kalju ka siin!“ Alati lisaküsimustega valmis huviline Laht olevat kiiresti kadunud. 

Lustiv, pisut lorilaululik po­eet Lepik lõi vestlustes tihti välja: Mörby haigla juures ta ko­he ei saanud jätta rääkimata öö­õe (hilisem öötüdruk?) tema kui värske haigla köögitöölise kätt­pidi tänamisest pärast koos veedetud öövalvet. Ja veel milliseid sõnu püüd­sid ko­ha­likud haigla lõmps­lõuad noorele süütule pagulase­haka­tisele root­si keeles selgeks õpetada!

Alles pärast Kalju lahkumist mu teele sattunud ta vanaisa pühendusega raamatust on kahju – küll oleks Kalju Lepik seda käes hoides rõõmustanud! Võiksin talle lohutuseks öelda, et raamat on rüüstatud, osa lehti välja rebitud! 

Koerus kas Stegemanni ma­jas või poeedi legendile ko­hasemas Väinjärve tee äär­ses palvemajas sündinud Kalju Lepikust kujunes Root­sis oma­näoline poeet, kel jät­kus jõudu komplekteerida kul­tuu­riloolisi materjale Balti arhiivi ja juhtida alates 1982. aastast kuni surmani Välismaist Eesti Kirjanike Liitu. 

Ta on koostanud siiani üle­tamatu Gustav Suitsu (1883–1956) „Kogutud luuletused“ (1963, 648 lehekülge), ju raa­ma­tupidaja talent lõi välja! Ka oli Kalju kohe väga uhke Suitsu pühendusele luulekogu „Tuli ja tuul“ (1950) tiitellehel ja kui­das rõõmustas mu riiulist kingituseks ulatatud Suitsu vene­keelse „Strana vetra“ (1987) üle! 

Kalju Lepik on avaldanud tosina jagu luulekogusid ja teist samapalju pisitiraažis bibliofiilseid väljaandeid, kus trükkis juhuluulet tähtpäevade puhul kinkimiseks. Peep Puks (1940) on teinud poeetiliselt tundliku filmi „Kodupinnale tulek. Kalju Lepik 70“ (1990), mis siiani säilitab luuletaja 1990. aasta murrangulisi ootus­ärevusi tulevikuks.

Olen kirjutades klaviatuuri kõrval silmas pidanud järgmi­si raamatuid: Arvo Mägi „Kal­ju Lepik : Lühimonograafia“ (1970, 1993), Juta Rundu „Kir­janduslooline Koeru“ (2004) ja „Kalju Lepik ja Koeru“ (2000), Herbert Lasti „Kul­tuu­ri­looline Koeru“ (1999) ja Indrek Ilometsa koostatud „Koeru : pildirännak läbi endisaegse alevi ja kihelkonna“ (2011). Taustal Valdo Valperi Urvaste pärimusest koostatud „Metsast leitud kirik“ (2010). Eesti Kiriku lugejale valin Mihkel Leppikult kogust „Järva­maa laulik“ (1882) luuletuse „Eestkõneks“ ja Kalju Lepikult „Kirikus“ luulekogust „Nägu koduaknas“ (1946).

Vallo Kepp

Kirikus

Jäi maha raagus pihlakas,

lumme kodune palvemaja.

Hakkas kui kostma metsade

tagant kirikukella kaja.

Miks nii kõrge ja kumera laega

on Taevase Isa tuba?

Tahtsin emalt juba küsida,

tuli meelde, et ema ei luba.

Ja altari kohal on imelik pilt –

mees mere pääl palja jalu.

Kuldseid lühtreid ja küünlaid igalpool.

Memm sosistas tasa: palu!

Me olime kaua kõrvuti maas,

silmanurgast sain veidi piilu:

ema kuivatas üksiku pisara

vargsi kirikuräti siilu.

Kõik küünlad heledalt põlesid,

memm ristati kätega istus.

Kirikhärra kantslist kõneles,

et meid on lunastand Kristus.

Siis lauldi lauluraamatust

üht vana ja tuttavat viisi.

Ma küsisin tasa ema käest,

kas ka mina saan paradiisi.

Kalju Lepik

Eestkõneks

Mis on tehtud, mis on nähtud,

Kuulutan ma lauluga;

Mis on olnud, meile tulnud,

Sõlmin kokku sõnaks ma.

Laulu healed, kõne keeled

Mingu rahva juure nüüd;

Ehk siis tõtvad, ehk siis võtvad

Armsate ka vastu teid.

Ja kui lahkest vastu võetaks’

Teid, mu lapsi, rõõmuga;

Siis ma jälle tahan teile

Vendi saata seltsiks ka.

Auusad sõbrad, tutvad, naabrid,

Ärge võtke pahanda,

Et ma olen tulla võtnud

Teid ka vaatma lauluga.

Ehk küll esimene anne

Mis siin annan teitele;

Ärgu olgu teil sest vanne,

Kui ei passi täieste.

Palun teid siis parandada,

Kui on vigasid neil sees;

Pärast võin siis jälle saata,

Kui on laulud auu sees.

Mihkel Leppik

Kalju Lepiku isapoolse vanaisa Mih­kel Leppiku pühendusega raamat.

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)