Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Koerateraapia arendab lastes julgust

29.10.2014 | | Rubriik: Ühiskond

Marina Klaus tütre Kelly ja kuldse retriiveri Danaga. Aldo Luud

Marina Klaus on võtnud südameasjaks aidata koerateraapia abil erivajadustega inimesi. Koerte tingimusteta armastus on pakkunud nii Marinale endale kui paljudele lastele üle Eesti rohkelt rõõmu.

«Oma lastele olen koerateraapiat teinud kogu selle eluperioodi, kui mul on lapsed ja koerad kodus olnud. Kuid teiste laste aitamiseks lõime 2014. aasta alguses MTÜ Hoolin Sinust. Tekkis kindel soov hakata kanisteraapiat pakkuma erivajadustega lastele üle Eesti,» selgitab Marina oma MTÜ loomise tagamaid.
Kanisteraapia ehk koerateraapia tähendab lapse ja koera vahelist sõbralikku suhtlemist. Koerateraapia abil saab Marina mõjutada lapse füüsilist, psüühilist ja kognitiivset tervist. Koeraga suheldes teeb laps ise teadlikke jõupingutusi selleks, et toetada oma enesearengut. Erivajadustega inimese jaoks on kanisteraapias osalemine tugev füüsiline ja moraalne pingutus.
«Pärast teraapiatundi on kõik lapsed väga väsinud,» räägib Marina. «Kui laps läheb lihtsalt mingeid füüsilisi harjutusi tegema, siis see tegevus ei ole võib-olla nii huvitav. Füüsiline trenn on vahel lapsele isegi raske ja ebameeldiv. Aga läbi mängu ja loomaga tegelemise suudab erivajadustega laps füüsilisi tegevusi tunduvalt parema meelega sooritada.»
Marina teeb koerateraapiat oma saksa lambakoera Heleros Gregoriuse, tiibeti spanjeli Indra ja kuldse retriiveri Dana delux Chess Sopretty abiga. Kümned erivajadustega lapsed üle Eesti on neisse koertesse sõna otseses mõttes armunud. Sest Gregorius, Indra ja Dana on nii sõbralikud ja armastavad lapsi.
Gregorius on suur, pealtnäha võiks teist lausa karta, kuid oma sisemuses on koer väga omamehelik, siiras ja truu, samas igati väärikas. Ta kuulab Marina sõna suurepäraselt, allub perenaisele. Samas tervitab igaüht, kes tahab tema läheduses olla, teda kallistada või talle pai teha. Teda saavad lapsed vabalt rihma otsas jalutada. Samamoodi lepliku ja paindliku loomusega on tiibeti spanjel Indra ja kuldne retriiver Dana.
Gregoriuse, Indra ja Dana avatud olek, samuti see kogemus, et ka koer saab olla lihtsalt tore kaaslane, võlub koerateraapias osalevaid lapsi südamepõhjani. Teraapiale on tulnud nii autistlikke kui hüperaktiivseid lapsi ning vaimse puude ja liikumispuudega inimesi. Samuti pimedaid. «Me ei tee vahet, mis diagnoos on inimesele pandud. Me tegeleme kõikidega, kes tahavad abi,» kinnitab Marina.

Kuidas koerateraapia välja näeb?
Kui tund algab, siis kõigepealt laps silitab ja kammib koera. Seejärel hakatakse vastavalt lapse erivajadusele tegema koeraga harjutusi, ikka läbi mängulise tegevuse.
«Näiteks teeme kätele harjutusi peenmotoorika jaoks. Paneme eri suurusega pesunäpse koera karvade külge, koer seejuures naudib seda! Peenmotoorika harjutusteks on ka koera toidutükikeste ajamine paela peale ja teiselt poolt paelalt selle toidutüki äravõtmine ning sellega koera toitmine.»
Harjutusi on Marinal palju, kõiki neid annab ka kohandada. Kui on lapsi, kes ei julge koera käest toita, siis neil on võimalik seda lusikaga teha. Laps tõstab toidu ühest anumast teise ning hakkab sealt koera lusikaga palahaaval ampsudega toitma.
«Koer ei võtagi toitu enne lusika pealt, kui laps talle käe õigesti välja sirutab,» selgitab Marina.
On pallimängud, üle koera astumised. Võib ka koera kõhu alt läbi roomata, koerte kõrval kõndida, neid rihmaga jalutada ja sellest rõõmu tunda. Võib kõndida kahe koera vahel, hoides kinni rakmetest – see sobib PCI diagnoosiga lastele.
Kui lapsed veedavad aega Gregoriuse, Indra ja Danaga, siis näeb Maria tihti ikka seda toredat vaatepilti, kuidas väikeste ilmakodanike hirmud asenduvad rõõmuga. Kõige noorem laps, kes on Gregoriuse teraapias osalenud, on olnud kolme kuu vanune.
Igale lapsele mõjub koerateraapia erinevalt. Mõni tahabki ainult pikutada koera kõrval, olla koera kaisus, mõni ei saa teisiti, kui kallistab koera. Mõni soovib lihtsalt koos neljajalgse sõbraga ringi kõndida.
Gruppideski kulgeb koerateraapia edukalt. «Grupi jaoks on olemas ka igasugused erinevad arendavad mängud. Näiteks kui on grupp lapsi, paneme nad üksteise vastu seisma, käed püsti,» selgitab Marina. «Üks laps kõnnib koeraga läbi tunneli ja teised lapsed võivad käed maha panna – siis koer liigub tunnelist läbi. Või lapsed panevad käed kokku ja koer hüppab niimoodi moodustunud rõngast läbi. Kõiki selliseid harjutusi tehakse loominguliselt, ikka vastavalt laste võimetele ja vajadustele.»
Marina tegeleb MTÜ asjadega oma põhitööna. Elu juhtis teda selle tööni läbi raskuste (mehest lahkuminek, töölt äratulek jne), mida eelnevalt tuli läbi elada ja mis mõjusid kannatustena, kuid samas tõstsid tema sisemist jõudu enda elu eest täielikult vastutada. Unistus oma tööst koerateraapiaga elas kogu aeg südames. Kuni unistus täitus – tänu sellele, et töötukassas sai läbitud ettevõtluskoolitus ja selle koolituse õpetaja toetas kogu südamest Marina koerateraapia MTÜ loomist.

Kogu elu koeri armastanud
Esimese koera võttis Marina endale 17aastasena omal käel elama asudes ja pere luues. Nii et nüüdseks on ta 45aastane staažikas koerapidaja. Tema juures on üles kasvanud ja kodu leidnud kümmekond koera, kellest enamik on oma perenaise juures vanaduseni vastu pidanud ja siis inglimaailma lahkunud. Praegu elavad Marina juures Võrumaal Nasva järve vastas asuvas talus kolm noort saksa lambakoera ja üks tiibeti spanjel.
Koerateraapiat käib ta tegemas väga paljudes linnades. Suvel alustas MTÜ oma suvelaagri korraldamise traditsiooni. See tähendab, et korraga tuleb kokku väga palju erivajadustega lapsi ja mitme päeva vältel läbitakse palju huvitavaid kanisteraapia tunde.
Kanisteraapia on tegelikult mõeldud kõikidele lastele. Kuid Eestis kipub olema tendents, et tervete laste vanemad ei ole sellest enamasti huvitatud, räägib Marina.
«Nende jaoks on see ikka teraapia, mille läbimiseks peab laps olema haige. Nii et rohkem on just huvitatud erivajadustega laste vanemad. Nemad võtavad ka ise teraapiategevustest osa.»
Marina loob aktiivselt uusi kontakte. Otsib omal käel ühendust erivajadustega laste koolidega. Need, kes on juba teraapiat saanud, levitavad infot ka oma tuttavatele. Nii kutsutakse Marinat mitmesugustele üritustele, seminaridele, suvepäevadele.
1. juunil oli ta oodatud lastekaitsepäevale, mis oli korraldatud Võrumaa erivajadustega lastele. «Tutvustasin seal koerateraapiat ja tegelesin erivajadustega lastega. Agrenska Fond soovis meid oma perepäevale. Kallaste kandis käisime tutvustamas koerateraapiat.»
Selle aasta sügisest hakkab Marina Põlva Roosi koolis koerateraapia tunde andma. Samuti jätkab koostööd Maarja Küla ja Elva lastekoduga. Lisaks on vaja hoolitseda kümmekonna erivajadustega lapsega perekonna eest, kellele ta annab ka eratunde.
Marina sõnul on alati positiivne see, et laps lahkub tunnist hea tujuga. Ja kõnelejad lapsed küsivad: «Marina, millal me järgmine kord näeme, kunas järgmine kord tuled?»
«Lapsed võtavad alati hästi soojalt vastu,» naeratab naine. «Ja laste juurest äraminek on tihtipeale nii, et pakiruumis on lapsed koos koertega. Sest nad ei raatsi kuidagi lahkuda koertele pai tegemata. Isegi kui koerad on juba auto tagaosasse ära pakitud, ikka tullakse ja kutsutakse neljajalgseid sõpru tagasi mängima.»
Marina koerad suhtuvad lastesse väga hästi. Nad lausa ootavad neid päevi, mil saaks lastega taas kohtuda! «Mul on rituaal, et kui käin koertega teraapiat tegemas, siis mul on ühed riided selgapanemiseks. Ja kui käin ilma koerteta, on teised riided,» vestab Marina. «Kui saksa lambakoer Gregorius näeb, et mul on tööriided seljas ja kaelarihm käes, siis on ta juba enne mind autos. Väga hea meelega tuleb alati kaasa. Koertele meeldib nende töö. Nad on hingega asja juures ja tegelikult teevad loomad väga hästi vahet, kas tegemist on terve või haige inimesega, ja nad toetavad ka neid, kes on haiged.»
Marina toob näite. Kui võtta rühm inimesi ja lasta koer ruumi, siis intuitiivselt leiab koer sellest rühmast üles inimese, kellel on stress või kes teda vajab. Ta läheb ja paneb oma koonu selle inimese põlvede peale või torkab oma niiske nina pihku. Justkui tahtes öelda, et sa vajad mind ja mina vajan sind – teeme siis pai ja suhtleme! Ka koera lihtsast sõbralikust puudutusest muutub inimene alati palju rõõmsamaks.
Aive Antsov

Koerateraapia
Koerateraapias leiab sada protsenti kinnitust ütlus «Koer on inimese parim sõber». Koer mõjub inimesele väga positiivselt – tema avatud süda võidab iga koerasõbra ja ka isegi koera kartva inimese usalduse. Ka vaimse ja füüsilise erivajadusega inimesed avanevad.
Teraapiakoeraks sobib igat tõugu ja kasvu koer, tähtsad on koera iseloom ja temperament. Hea teraapiakoer peab olema sõbralik ja kannatlik, jääma rahulikuks ja sõbralikuks ka ootamatutes olukordades. Koerale peab meeldima kontakt inimesega, isegi selline kontakt, mis võib olla kohmakas ja vahel ootamatugi.
Koerateraapia ehk kanisteraapia sobib igas vanuses ja väga erineva puudega inimestele. Teraapiakoer osaleb erivajadustega inimese teraapiaprotsessis, kus spetsialistid koostavad teraapia tegevuskava ja koer aitab soovitud tulemust saavutada.
Teraapia eesmärk on luua erivajadustega inimese ja teraapiakoera vahel kontakt, mis aitab tänu nende omavahelisele suhtlusele erivajadustega inimest füüsiliste, sotsiaalsete ja kognitiivsete võimete arendamisel ja annab positiivse emotsiooni.
Kanisteraapia on laialt kasutusel pea kõikides arenenud riikides, olles kättesaadav ja odav nii patsientidele kui ka spetsialistidele. Kanisteraapia positiivset mõju on tunda isegi nii raskete diagnooside juures nagu autism, südame-veresoonkonna haigused, laste tserebraalparalüüs jms.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)