Kodust ja kodumaast

09.08.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Meie kiriku agendas on vabariigi aastapäeva
kirikupalves sõnad: «Aga, Issand, meie vanemate Jumal, kui see on hea Sinu
meelest, siis aita, et meie rahva lapsed, vanad ja noored, kõigist maailma
otsadest koguneksid jälle oma põlisesse kodusse, mis Sa meie vanematele oled
andnud.»

Agendas ei ole palve kirjutaja nime, aga küllap
see sündis pärast kodumaalt lahkumist kusagil Rootsis või Saksamaal
põgenikeasumis. Mõtlen nendele sõnadele nüüd Vancouveri kogudust teenides,
kohtudes vanemate inimestega ja kuulates nende mälestusi kodumaalt
põgenemisest, uue elu ehitamisest ja hirmudest-lootustest seoses oma ajaloolise
koduga.

Põgeneti lootusega tulla peatselt tagasi.
Ometi läks teisiti ja tuli võõrsil elu sisse seada. Ka võõra võimu anastatud
kodumaal pidi elu jätkuma. Laulusalm ütleb: mis on kodu, kus on kodu. Koduks
võib olla ka ajutine eluase. Ristiinimese tõeline kodu on taevas.

Imetlen läände jõudnud rahva juhtide
tarkust alustada kohe kiriku-, kultuuri- ja koolielu korraldamisega. Kuudest
said aastad ja aastakümned. Kodumaale naasmise võimalus venis, siiski elas
ootus näha kord taas vaba kodumaad. Õnnestus hoida alal eestlus ja kasvatada
isamaalises vaimus oma lapsed.

Lõpuks tuli vabadus kuidagi äkki. 20.
augustil tähistame juba taasiseseisvumise 15. aastapäeva. Kas see kodumaale
kutsuv palve tõi meie laialipillatud rahva tagasi, kui saabus vabadus? On see
palve veel täna samuti mõistetav?

Anneli Aasmäe kirjutab (Arter 8.4.2000):
«Silmad sinimustvalgeid ideaalpilte täis, astusid nad Valge Laeva pardalt
maale. Neid ühendasid kaasas lehviv vabadusehõng, kurguhäälne aktsent ja
senikuulmatud tulevikuplaanid. Nad kõndisid tänavatel, mille munakive olid
püüdnud lapsepõlves vanadelt postkaartidelt loendada, ja mekkisid kodumaa
sümboliks saanud mustjat rukkileiba. Suurt osa neist kammitses mälestus 1944.
aasta tuulisest paadipõgenemisest. Veel suurem osa polnud Eestimaaga kunagi
silmast silma kohtunud, vaid kuulnud pelgalt oma vanemate idüllirohkeid
meenutusi ning näinud rahvusromantilisi fotosid küpsenud viljapeadest ja
külavainul kiikujatest.»

Jüri Estam meenutab: «Paljud meist said oma
vanematelt ja pagulasühiskonnalt idealiseeritud ja samas ka kivistunud
kujutelma. /-/ Emotsionaalselt pole ma kohanenud siiamaani, ka pole ma leppinud
paljude väärnähtustega, olgu need vanad või hiljutised.»

Mitmed tagasitulnud ei soovi, et neid nimetatakse
väliseestlasteks, selles sõnas on valusa lõhe meenutus. Vaatamata parimatele
kavatsustele tekitas ümberasumine tulijates probleeme ja hirme.  Rootsi, Saksamaa või USA heaoluühiskonna
Eesti vastu vahetamine pani proovile isamaalisuse, maha jätta tuli kodu, vana
töökoht, sõbrad-tuttavad. Keskealistel ja oma karjääriga alustanutel oli
tagasitulek raske: töö, lapsed kasvatada, majalaen tagasi maksta. Vanemal
põlvkonnal oli takistuseks elukohamuutus ja maha jäävad lähedaste hauad,
eelkõige aga kehv tervis ning hirm ideaalpiltide purunemise ees. Oli neid, kes
kartsid Eestisse tagasi tulla ja kaotada illusioonid.

Osa ütleb, et isegi kuuekümnendatel oleksid
tulnud kõik tagasi. Kodumaale jäänutel tuli samuti teha läbi muudatused oma
mõtlemises ja olemises. 1980ndate lõpust Eestisse tulnute koguarvu on võimatu
täpselt hinnata.

Jüri Estam pakub, et neid on ligikaudu
tuhat, keda võib laias laastus jagada kaheks: idealistid-romantikud ning
pragmaatikud-seiklejad. Mõlemaid kannustas soov midagi Eesti heaks korda saata,
esimesi rohkem väärtuste tasandil, teisi ärivallas. Tagasitulnute elu on
kujunenud väga erinevaks. Mitte kõik ei ole leidnud elus oma kohta. Minevikust
ei saa vabaneda kodu- ega väliseestlane.

Milline on meie rahva tulevik? Eestlaste
arv kipub vähenema nii kodus kui võõrsil. Tulevikku vaadates tuleb arvestada
reaalsusega. Sven-Alur Reinans hindab meie võõrsil elava etnilise rahvusgrupi
elujõudu veel 20–30 aastale. Täna ei kõnele me enam üksnes nendest, kes ise
kodumaalt põgenemise läbi elasid, nende lastest ja lastelastest, vaid ka
nendest, kes nüüd vabadust kasutades on jäänud või asunud pikemaks või lühemaks
ajaks võõrsile.

Minevikuhaavad jäävad. Elame täna teist
aega ja kasutame teisi võimalusi. Küsimus on, kas Eesti ajalooline diasporaa on
valmis võtma vastu uusi tulijaid ja milliseks kujuneb meie rahvuse tulevik
kodus ja võõrsil. Kuidas oskame enda jaoks mõtestada sõnad «kodu ja kodumaa».

E.E.L.K. kogudused hakkavad valima sügisel
uut peapiiskoppi, elu läheb oma rada edasi. Eesti kogudused nii ida- kui
läänepool kodumaad elavad oma elu ja ilmselt on kodumaale naasmine pigem erand
kui reegel. Küllap sobib ikka paluda, et kõik eestlased tuleksid kodumaale
tagasi, aga viimselt on olulisem, et kus sa iganes oled, oleksid hea kristlane
ja hea eestlane. Täname Jumalat nii kodu kui kodumaa eest.

Image
Tiit Salumäe
,

assessor

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)