Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Koduse poole pöörduda pole kunagi hilja

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Setukeelse luuletaja ja leedu kirjanduse vahendaja Ilmar Vananurme värsse kandva luulehobu tiib saab tuult oma kodupaiga looduse elamusist.

Kogu «Ei ole kunagi hilja» sisaldab luulet aastaist 1964–2012 ja peegeldab ühe mehe elust pea poolt sajandit. Algupoole isiklikud või sotsiaal­sed valud leevenduvad viimaks «selles ilmas, kus lumi on kuum».
I osas võrdleb autor ise end alles lehega, mis «tuulest kantud», on tunda, kuidas veel noor inimene pole põhjalikult end maha kinnitanud. Veel pole selge oskus, kuidas siinsest talvest üles leida ja kätte saada energiat – luuletus «Vaevatud talvel sest talvest» lõpeb nukra küsimusega: «Aga kes meist on pärale jõudnud?».
Aasta oli siis 1969. Varasemad luuletused «Lahkumisvalu» ja «Me jälle» on nooruslikult ehedad ja siirad igatsuses ühtsustunde järele teise inimesega.
1985. a luuletus «Aimdused» toob selgelt teistsuguse tasandi: inimeste maailmas saavad küsimused «mida suudan elult välja nõuda; kuipalju elu nõuab minult enamat?» pigem nukra vastuse, et elu nõuabki enamat. Kümme aasta hiljem on küsimus esitet juba uutmoodi: miks ometi on meile nõnda palju antud, et lootagi ei ole elus targaks saada?
Luulekogu II pool annab vastuse: vanemate kääpal, tuhandeaastases pedakapalus, Petseri valssi lauldes saad iseendale ligemale. Kodust, veresäsini tuttavat maad ja taevast adudes saab sündida programmiline setukeelne «Kunagi olõ-i ilda», mis ütleb, et kõik vastuolud peab viimseni andeks paluma ja andma, isegi siis, kui lõpuni mõistmine pole veel saabunud.
Elukaart, mis kulgeb välistelt küsimustelt sisemistele, peetakse üldiselt õnnelikuks, seda peegeldab käesolev luulevalimik.
Juune Holvandus

Jaga