Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Koduigatsusest sündis raamat

19.01.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Möödunud aasta suvel kirjastas Eesti Kiriku toimetus E.E.L.K. Los Angelese koguduse õpetaja Jüri Pallo jutukogumiku «Almanahh». Illustreeris Liive Koppel.

Tegu on 1963. aastal Võrus sündinud, 1990. a ordineeritud ja Kanepis õpetaja ametit pidanud ning 1999. aastal Ameerikasse siirdunud mehe mälestustega. Nüüd võttis ta koos perega aega kodumaad külastada. Eesti Kiriku toimetuses külas olles rääkis ta raamatu sünniloost. Kui küsisin, kust tuli julgus raamatut kirjutada, vastas ta, et ega seda polnudki. Ta oli 2. veebruaril, Tartu rahu aastapäeval ärganud imeliku tundega, et vist on maavärin lahti – ta on selle kord üle elanud. Kõik ägisenud ja sees olnud raske tunne. Tavapäraselt lugenud ta läbi arvutisse saabunud kirjad ja Eesti uudised, aga võtnud siis puhta lehe ette ja hakanud klõbistama.

Sadu kordi räägitud

Kes on raamatut lugenud, teab lugu «Kuidas nõukogude ajal kirikuõpetajaks saadi». Emotsionaalne ja sisemise pingega nagu teisedki jutud, kajastab see stagnaaja, 1970ndate lõpuaastate võimumängu ja mässumeelsust. Autori sõnul oli see esimene valminud jutt. «Ma ei mõelnud üldse avaldamisele. Mind haaras nagu sünnitamise tunne, et miski on minu sees ja pean sellest lahti saama. See oli väljaütlemise tunne, koduigatsuse, vanade pattude ja igatsuste segu, millest tahtsin vabaneda,» meenutab Pallo. Ta ütleb, et alul küsisid Ameerikas kõik, et kuidas ta üldse sai Vene ajal kirikuõpetajaks – see polnud sealsete eestlaste meelest ausal teel võimalik. Nii jutustanud ta seda lugu ehk sada korda, aga siis pani kirja ja saatis koguduseliikmetele lugeda. Edasi tulid igasugu muud jutud läbisegi – kui midagi meelde tuli, nii kirja pani.

Haigus sai ravitud

Raamatu eessõnas ütleb Jüri Pallo, et kirjutas koduigatsusest. Kui talt selle kohta pärin, ütleb ta, et «see on nagu kirurgi juures – justkui oleks haigus välja lõigatud, piin on lõppenud». Ja selgitab, et mõtles perega, abikaasa ja nelja lapsega, sünnimaale lennates hulga mõtteid. Et tuleb sünnimaale, aga kodu tal siin enam ei ole. Aga nüüd ta teab, et tema kodu on seal, kus on kristlased, kus ta kogeb ühist mõtteviisi. See on nagu Paulusel roomlaste juures – kus on ühine vaim, seal on ka tema kodu. Üleujutus Pärnuski näitas, kui ajutised on meie hooned. «Mu kodu võib olla Kanepis või Los Angeleses, mu kodu on lihtsalt inimeste juures.» Raamat kätkeb mälestusi 5-6 elukuust kuni kaksikute tütarde sünni ja Ameerikasse siirdumiseni välja. Küsin autorilt, kuidas ta saab mäletada aega nii varasest lapsepõlvest. Ometi kinnitab ta, et tema teadvuses on üksikuid eredaid hetki tõesti varajasest east. Ta meenutab tunnet, et kui kopsuröntgenit tehti ja mingi külm masin rinna peale pandi, oleks nagu terve maailm rinnale vajunud. «Selliseid mälestusi on inimestel kindlasti, enamasti on need lukus ja sageli pole enam inimesi, kes meie mälupilte aitaks selgitada,» on Pallo veendunud. Pärin ka raamatu-Hannese kohta ja selle kohta, palju on esitatud mälestustes väljamõeldist. Vastuseks saan, et kindlasti on nendes lugudes ilukirjandust. «Olen küll Hannesega läbi ja lõhki seotud, aga sinna on lisatud värvi, mis minuga pole seotud. Mustvalged toonid on paigas, aga värve lisasin.»

Terekäsi minevikku

Kommentaariks loole kunagisest suisa ülipopulaarsest muusikasaatest «Horoskoop» ütleb kirikuõpetaja, et laulab praegugi ja ka «Horoskoobi» laule. «Välis-Eesti ühiskonnas peab kõike tegema – olema kirikuõpetaja, käima poes jne. Abikaasa Kaie mängib orelit, laulame koos duot. Kes on orjama loodud, see orjaku.» Pärit Võrumaalt ja kajastades aastakümnetetagust elu Võrumaal, küsin, kas õpetaja vahel võru keeles kah räägib. «Loomulikult, võin isegi jutlust pidada,» on vastus. Ameerikas sageli haiglas eakaid inimesi külastades ja nendega vesteldes ei unune lapsepõlveaegne kodune keel. «Eestlane on üldine kultuuriline mõiste, inimesed oma olemuselt on võrukad, saarlased või mulgid. Esimene A öeldakse ikka võru keeles.» Raamatu pealkirigi pidi algama A-ga ja võtma kokku tema lood, n-ö kirjandid, millest ükski omal ajal kooli almanahhi ei jõudnud. Lugeja leiab raamatust mitu lugu, mis seotud Vene kroonuga. Oli ju seal palju ametnike nõmedust, ka vägivalda, aga seal käinud on öelnud – mehisuse kool. Meenutused lugudes «Ligunenud saiake» ja «Kuivanud saiake» võtavad kokku sõjaväe kogemuse: kui vastutulelik oli ühelt poolt vene rahvas, kui palju julmust aga teiselt poolt sõjaväes. Kokkuvõtteks ei soovita ta Vene kroonu kogemust kellelegi. Oma lugudega suunab autor lugejaid mõistma 40aastaste generatsiooni, nende noorust, ka paljusid tunnistama, et neid on alandatud nagu tedagi. Kirjutanud sageli öövaikuses, sest pere oli pigem kirikuõpetaja tärganud boheemluse vastu, ja harvem keskpäeval jonnist, kui lapsed ümberringi sehkendasid ja abikaasa torises, said kõik teda vaevanud küsimused ühtäkki selgeks. «Elage oma alandus ja probleemid välja, mina olen nüüd nagu vaba linnuke,» kutsub Jüri Pallo kõiki tervendama oma mõttemaailma. Oma positiivne külg oli kirjutamisel kindlasti – Jüri Pallo sõnul tekkis tal tohutu huvi kirjanduse vastu ja ta hakkas palju lugema. Nimetada võiks Artur Adsonit, August Gailitit, Anton Hansen Tammsaaret, Fiedebert Tuglast, Knut Hamsunit, Astrid Lindgreni. Soomest paelub teda aga hoopis helilooja Jean Sibelius ja «Finlandia», mida võib õhtust hommikuni kuulata. Inglitelinnas Los Angeleses käib ta vahel ooperiteatris, kui dirigendipuldis on sealses orkestris töötav Eera Pekka Salonen. Võib-olla juhtub ükskord, et müügile tuleb uus raamat, kindlasti jälle A-tähega algava nimega, näiteks «Akvaarium», kus novellid ujuvad nagu väiksed värvilised kalakesed. «Aga ma ei ole kirjanik,» on Jüri Pallo kindel. Raamatut «Almanahh» saab osta toimetusest, Pauluse raamatupoest ja Logosest.

Rita Pokk

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)