Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

KLPRi saamisloost 2. osa

01.12.2021 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu, Muusika

2.

1986. aasta oktoobris kinnitas Välis-Eesti piiskoplik nõukogu Torontos koostatud lauluraamatu uuendamise kava. Järgmisel aastal täiendati komiteed piiskop Karl Raudsepa, assessor Tõnis Nõmmiku ja õp Oskar Knadenteichiga, peagi lisandus ka õp Gustav Piir. Läbi töötati kõik senised 748 laulu ning lisaks veel 900 laulu erinevatest allikatest.3

Tundus, et need kaks rööbast, üks kodumaal ja teine võõrsil, jäävadki kulgema paralleelselt. Laulva revolutsiooni tuules külastas aga Ivar-Jaak Salumäe 1989. a juunis Torontot ja kohtus sealse lauluraamatukomiteega, „kellega koostöö läks käima lausa ilma eelsoojenduseta, justkui oleksime midagi mõlemale poolele tuttavat ja loomulikku jätkamas“, on ta hiljem meenutanud.4 Roman Toiga oli tal kirjavahetus juba varem. Kohtumise tulemuseks oli otsus paluda kummagi konsistooriumi heakskiitu koostööle ühise lauluraamatu väljaandmiseks. See toetus ka tuli.

Toronto lauluraamatukomitee initsiatiivil ja peapiiskop Konrad Veemi kutsel peeti 1990. a aprillis nädalapäevad kestnud ühiskoosolek Stockholmis. Väis-Eesti poolelt osales neli, Kodu-Eestist kuus liiget. Meie jaoks oli see vastuoluline aeg: äärmiselt põnev oli pääseda Rootsimaale, pealegi veel nii tähtsa ülesandega. Teisalt ei võimaldanud rahapuudus tellida sõiduks kajuteid, nii et ka eakas professor Lepnurm pidi öö mööda saatma ühissalongi puunaril. Mõnigi noorem meist hoidis kokku maitsva lantši arvelt Eesti Majas, ostes selle asemel turult sente maksvaid banaane.

Sellegipoolest jätkus töö „suures lugupidamises ja vastastikuses üksmeeles“, nagu märgitakse KLPR eessõnas. Kohtumise õhkkonda iseloomustab ehk seegi, et Andres Taul, kes sel ajal oli peapiiskopikandidaadiks, teatas: kui valitakse tema, siis ei tee me üksnes ühist lauluraamatut, vaid ühendame kohe ka kirikud. Muidugi ilmnes ka erimeelsusi – seda mitte niivõrd muusika, vaid jumalateenistuse korra suhtes, mida samuti soovisime raamatusse lisada. Millal peab kogudus seisma või istuma? Tõusmine ju häirib teenistust! Kas patutunnistust, usutunnistust ja meieisapalvet võiks ka häälega kaasa lugeda, nagu meie soovisime? Või summutab koguduse pomin õpetaja piduliku hääle, nagu kartsid väliseestlased? 

Augustis toimus delegatsioonide ühiskoosolek Torontos, millest mina ülesannete tõttu Pärnu koguduses osa võtta ei saanud. Kohtumisel jätkus nii pingeline töö kui ka vaidlus erimeelsuste üle. Jaak Salumäe on meenutanud, et kaalumisel oli isegi kahe erineva lauluraamatu väljaandmine. Siiski suudeti kokku leppida ning raamatu koostamine lõpule viia. Sellele andis juunis Tallinna piiskoplikus toomkirikus peetud istungjärgul ühehäälse toetuse ka kodumaa kirikukogu. Mäletan, et kirikukogu liikmetel polnud praktiliselt ainsatki küsimust, veel vähem pretensiooni. Jumala imelist andi sai üksnes tänu ja rõõmuga vastu võtta.

Laulude valik ja redigeerimine

Lauluraamat on ühelt poolt usulise identiteedi kandja ja tüvitekst, mida tuleks muuta nii vähe kui võimalik. Teisalt ei saa kiriku lauluraamatust teha muusikamuuseumi – seal leiduvad laulud peavad kõnetama inimest, puudutama tema hinge. See nõuab aga tekstilist ja muusikalist ajakohastamist. Lauluraamatu ülesehituse ja sisu üle arutleti ligi kolm aastat. 1979. a 26. aprillil kinnitas konsistoorium „Uue lauluraamatu väljaandmise põhimõtted“ viiel leheküljel.  

Esiteks tõdeti, et paljusid senise lauluraamatu laule ei kasutata. Ka salmide arv on sageli põhjendamatult suur (näiteks 10–15). Senine sisujaotus on laialivalguv, mis teeb laulude kasutamise keeruliseks. Teiseks otsustati, et uus raamat peaks sisaldama ca 500 laulu, mis jaguneksid nelja suurde plokki: I. Kirikuaasta – 150 laulu, II. Kristlik kirik (mis hõlmaks ka talitused) – 100 laulu. III. Elu Kristuses – 100 laulu ja IV. Elu Jumala maailmas – 150 laulu. See jaotus leidubki tänases lauluraamatus.

Kolmandaks otsustati trükkida raamat koos ühehäälse noodiga. Seegi on teoks saanud.

Terve rida punkte puudutas laulude redigeerimist või uuesti tõlkimist, soovitavalt tunnustatud poeetide poolt. Otsustati juurde võtta nii eesti algupäraseid kui teiste maade ja uskkondade laule ning teha koostööd Soome kiriku lauluraamatukomisjoniga.

Kohe hakkasidki kärpekäärid tööle: sama aasta ühel sügisesel koosolekul otsustatakse välja jätta 34 laulu, järgmisel 90 laulu ja ülejärgmisel juba 151 laulu. Detsembrikuu koosolekul tõdeb sekretär, et 90% lauludest on kindlaks määratud. Ka nelja osa sisukorrad on valmimas. Järgmise, 1980. a aprillis külastab Tallinna Soome lauluraamatukomisjoni kaheksa liiget. Koostöö nendega osutub viljakaks: Jaak Salumäe arvutuste kohaselt jõuab Soome lauluraamatusse viis meie laulu ja meie lauluraamatusse 14 soome laulu.5 Anglikaani, Ameerika ja Skandinaavia taustaga laule lisandus hiljem peamiselt Välis-Eesti komitee kaudu.

Andres Põder, emeriitpeapiiskop


3 Ivar-Jaak Salumäe, „Kiriku laulu- ja palveraamat 25aastane“. – Eesti Kirik, 30.11.16.

4  Ivar-Jaak Salumäe, „Eesti ja Soome ühisest kirikulaulutraditsioonist“. – EELK Usuteaduse Instituudi toimetised nr 24, juuni 2017.

(Järgneb.)

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)