Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

KLPR 14 – jõulu- või kevadelaul?

04.01.2012 | | Rubriik: Kirikuelu, Muusika

Laululooja Christoph Schmid.Kas te laulate jõulupäevadel ka «Et tulge, oh lapsed»? On inimesi, kes ütlevad, et see laul on lääge kitš. Aga nii võib öelda vaid see, kes laulu ja tema lugu ei tunne.

«Et tulge, oh lapsed» on Saksa jõululaul, nüüdseks juba 200 aastat vana, aastal 1811 esimest korda trükis ilmunud. Laulu autor kirjutas tol ajal väikese lauluraamatu «Christliche Gesänge zur öffentlichen Gottesverehrung» (‘Kristlikud laulud avaliku Jumala austuse otstarbeks’), milles leidus teiste hulgas ka «Et tulge, oh lapsed».
Laulu autor Christoph Schmid (hiljem von Schmid) oli väikeses külas Lõuna-Saksamaal katoliku kaplan ja vaimustunud pedagoog – ja väga tubli ning mitmekülgne pedagoog! Oma õpilaste jaoks kirjutas Schmid näiteks katekismuse, piibellikke lugusid, laule, loodusõpetuse vihikuid ja palju muud, ta õpetas ka meeleldi õues, mis oli sel ajal väga moodne.
«Lapsi hoida on inglite tegevus,» ütles Schmid. Ja ta pidas laste hoidmist oma eluülesandeks. Seepärast ei olnud kõrgetest ametitest loobumine tema jaoks raske: kaks korda pakuti talle piiskopiametit (Rottenburgis ja Augsburgis), kaks korda professoriametit (Dillingenis ja Tübingenis), aga Schmid lükkas iga kord pakkumised tagasi.
Selle asemel kirjutas ta laste jaoks õpetava sisuga jutustusi ja romaane. Mõned neist kuulusid veel kuni 100 aastat tagasi haritud kodanike lektüüri hulka: «Rosa von der Tanneburg», «Der Weihnachtsabend» (‘Jõuluõhtu’), «Die Ostereier» (‘Lihavõttemunad’).
Schmid sündis aastal 1768 Dinkelsbühlis Nürnbergi lähedal ja suri 1854. a Augsburgis. Seal oli Schmid peaaegu 30 aastat toomkapiitli kaplan, enne aga 35 aastat hingekarjane ja õpetaja Lõuna-Saksamaal. Õpetajana kirjutas ta palju laule laste jaoks.
Laulu «Et tulge, oh lapsed» puhul mõtles Schmid Lõuna-Saksamaa kombele. Jõulude ajal seatakse Saksamaal üles jõululoo tegelased. Puust, paberist või vahast Maarja ning Joosep nende lapsega laudas, karjased õues või laudas kummardades, inglid, hiljem kolm kuningat ja nii edasi. Seda nimetatakse sõimeks (sks Krippe), aga see kujutis on mõistetav rohkem kui lihtsalt sõimena; jõulusõim oleks vist parem nimetus. Selle kõige keskel seisab ka tõeliselt üks sõim, Jeesuse Kristuse sõim.
Niisuguseid jõulusõimi tundis Schmid juba lapsepõlvest, näiteks kodulinna kirikust; nende mõte oli jõulupalvus. Palvusele kutsus Schmid selle lauluga ja lapsed tulid hea meelega. Schmid näitas lastele jõululoo kujusid, selgitas nende tähendust ning kiitis lastega Jumalat, kes kinkis meile taevase Vabastaja. Niisiis väga praktiline õpetav laul, üldsegi mitte halemeelne unistamine.
Saksa versioonis on laulul kaheksa stroofi. Nendes stroofides, mis KLPRs puuduvad, näitas Schmid lastele, kuidas Jeesus pidi lapsena kannatama vaesena sõimes ning hiljem risti löödud Lunastajana. Ta näitas ka, kuidas karjaselapsed nende eeskujudena väikseid kingitusi Jeesuse sõime poole kannavad.
Meie laulul on erinevad viisid. Aga jäänud on Johann Abraham Peter Schulzi loodu. See viis tekkis ikkagi esialgselt kevadelaulu, mailaulu jaoks, sobib aga tõesti Schmidi tekstiga kokku. Kutsuv langev tertsihüüd alguses – just nii hüüab ema oma lapsi, ja saksa tekst kõlab ju nii: «Ihr Kinderlein, kommet!» (‘lapsekesed, tulge’).
Kus esimeses stroofis seisab neljandas reas «rõõmuks», on originaaltekstis Himmel (‘taevas’), ja täpselt seal on viisi kõige kõrgem toon! Lauludes pidi sel ajal olema «tõde ja liigutav lihtsameelsus ning sõbraliku tuntuse näilikkus».
Schulz (1747–1800) oli helilooja, dirigent ja muusikakirjanik Berliinis ning Kopenhaagenis. Tänu Schulzi kevadeviisile sai Schmidi jõulutekst õigeks rahva-jõuluviisiks.
Albrecht Schmidt-Brücken
Saksamaalt Rottenburgist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)