Esileht » Arvamused » Kolumn »

Klounid, kes mõistavad süüdi maailma

14.01.2009 | | Rubriik: Kolumn

11.–18. jaanuaril peetakse mitmes Eesti linnas ja maakonnas oikumeenilisi alliansspalvenädalaid, mille teemaks on tänavu «Usu läbi». Usk on kristliku teoloogia ja spiritualiteedi keskseid mõisteid, millele on erinevatel aegadel ja eri traditsioonides antud erinevaid rõhuasetusi: katoliku ja õigeusu kirikus on usu ja uskumise puhul tähtsustatud riituses osalemist, luterluses mõistmist ja usu intellektuaalset külge, evangeelsetes vabakogudustes emotsioone, südameusku ja kristlikku aktiivsust. Sestap on usu üle mõtisklemine oikumeenilises kontekstis vastastikku viljastav.
Joseph Ratzinger alustab oma raamatut «Sissejuhatus kristlusesse» Kierkegaardi tuntud tähendamissõnaga klounist ja põlevast külast. Lugu jutustab, kuidas ühes Taani rändtsirkuses puhkes tulekahju. Direktor saatis seepeale klouni, kes oli juba etenduseks valmis, kõrvalasuvasse külasse abi järele, sest oli oht, et tuli levib üle niidetud, kuivade põldude ka külani. Kloun kiirustas külasse ning palus inimesi tulla kiiresti põleva tsirkuse juurde appi tuld kustutama.
Külaelanikud pidasid klouni kisa heaks reklaamitrikiks, et võimalikult palju inimesi etendusele meelitada. Nad plaksutasid ja naersid pisarateni. Klounil aga oli tõsi taga. Ta püüdis edutult inimesi veenda, teha neile selgeks, et tegu pole mingi trikiga, vaid asi on tõsine ja tsirkus põleb tõega. Klouni hala vaid suurendas naerupahvakuid, leiti, et ta mängib oma rolli suurepäraselt – kuni lõpuks tuli tõepoolest külani jõudis ja seda polnud enam võimalik kustutada, nii et küla ja tsirkus mõlemad maha põlesid.
Harvey Cox näeb klounis, kes ei suuda oma sõnumit inimesteni tuua, teoloogi võrdpilti. Keskaegses või ükskõik millise muu minevikuajastu klounikostüümis ei võeta teda üldse tõsiselt. Ta võib rääkida mida tahes, kuid jääb silditatuks ja paikapanduks oma rolli kaudu. Kuidas ta ka ei näeks vaeva ega püüaks selgitada olukorra tõsidust, ikka teatakse juba ette, et ta on lihtsalt üks kloun.
Tegelikult ei ole mitte ainult teoloogi, vaid iga kristlase roll sekulaarses või postsekulaarses ühiskonnas võrreldav Kierkegaardi klouni omaga. Heebrea kirja 11. peatükis räägitakse aga Vana Testamendi «klounidest»: «Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust» (Hb 11:7).
Jaanuarikuu Akadeemias analüüsib Mihhail Lotman hirmu fenomenoloogiat ning peatub ähvarduste ja ohu vastastikustel suhetel. Ta eristab siin nelja põhijuhtumit, millest viimane kätkeb endas ähvardamist naljaviluks. Oma eesmärkidelt vastandub see ähvarduse tüüp tühjale ähvardusele: ähvardatavat ei varitse mitte see «reaalne» oht, millest talle teada antakse, vaid oht naerualuseks saada.
Küllap oleme teoloogide, vaimulike ja kristlastena kogenud seda tunnet, mis võis olla Noal, kui ta ühtäkki kesk heaolu ja õitsengut asus kuival maal laeva ehitama. Meiegi näeme, kuidas meie ehitatud kirikulaevu imetletakse, nimetades neid rahvuslikeks või riiklikeks arhitektuurimälestisteks, kunstitempliteks või kontserdisaalideks. Paljude meelest on väärikas ja õige, et kirikud säilitavad korda ja traditsioone ning hoiavad alles mälestuse kadunud maailmast.
Neid, kes tõemeeli arvestavad sellega, et veeuputuse tulles võib laev neid üle voogude kanda, on üsna pisut. Jah, olla laevaehitaja kesk kuiva maad nõuab suurt julgust, sest hirm naeruväärseks jäämise ees on hirmu liikidest üks võimsamaid. Aga kõigil aegadel on Jumal saatnud meie keskele kloune, kes mõistavad süüdi maailma ja saavad selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust.


Marko Tiitus

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest.
(1Pt 5:7)