Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Klassika vajalikkus

08.06.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Tihtipeale tuleb meil vastata väga põhimõttelistele küsimustele kiiremini, kui ükski jõuab läbi vaadata kõik vastavad algallikad ja lugeda üle kogu asjaomase kirjanduse.

.

Näiteks praegu on uuesti päevakorral selline küsimus nagu «mis on kogukond?». Ega keegi ei taha seda sõna eesti keelest kaotada, kuid me peame teadma, kelle või mille kohta see sõna sobib. Ja eestlaste kohta Eesti Vabariigis on see sõna kõlvatu.

Küsimus protestantismist on otsapidi kogukondlikkusega seotud, aga ta nõuab arusaadavat selgitamist ka iseseisvalt. Selleks on vaja tunda olulisemaid põhiteoseid ja laiema ringi huvides on, et niisugused teosed oleksid kättesaadavad ka emakeeles.

Just säärase sihiga ongi kirjastus Varrak nüüd andnud välja uue trüki Max Weberi kahest käsitlusest, millest üks kannab pealkirja «Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim» (1905) ja teine «Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim» (1906). Tegemist ei ole kordustrükiga Jaan Isotamme tõlgetest, mis ilmusid ajakirjas Akadeemia 1993–1994 ja 1997. Kellel ajakirja vastavad numbrid on, kuid kes ühtlasi tahab olla põhjalik, peab raamatu juurde hankima.

Kõigepealt on uues väljaandes lisatud tõlgetele inglise renessansi- ja kultuuriloolase Peter Burke’i (1937) just käesoleva raamatu jaoks kirjutatud saatesõna. Teiseks on Tartu ülikooli dotsent Henn Käärik kirjutanud raamatule ka järelsõna – «Tuntud ja tundmatu «Protestantlik eetika»». Samalt mehelt pärineb saatesõna varasemalegi tõlkeraamatule Max Weberi pärandist.

Sarjas «Avatud Eesti raamat» avaldas kirjastus Vagabund aastal 2002 nimelt kogumiku «Võimu ja religiooni sotsioloogiast», mille aluseks on Weberi kirjutistest koostatud raamat «Majandus ja ühiskond» (esmakordselt 1921–1922). Niisiis on kasulik tunda kõike, mis Weberilt ja tema kohta on eesti keeles ilmunud.

Samuti ka teistes keeltes. Veel enne aastat 1993, aastal 1988, jõudsid vene keelt oskava Eesti lugejani NSVL TA tegevliikme Nikolai Buhharini (1888–1938) valitud teosed ühes köites, sisuks teaduse üksikasjad marksistlikult vaatekohalt. See enamlane tundis Weberi töid. Aastal 1990 andis kirjastus Progress Moskvas välja valiku Weberi töid, millest ühena tõlgiti ka «Protestantlik eetika …».

Sõltumatult sellest, kuivõrd oli Max Weber teoreetilise või kvalitatiivse sotsioloogia rajajaid, on ilmne, et ta tegeles sellise hulknurgaga, mida saab suruda ka tasapinnaliseks. Hulknurga tippe võib loetleda järgmiselt: 1) üksikisik; 2) kollektiiv; 3) omand; 4) organiseeritus; 5) ideoloogia;

6) võim.

Tasapinnal saab sedastada kaht otspunkti – inimese vaba tahe ja saatuse poolt ettemääratus. Nende punktide vahelt otsiski Weber vastust küsimusele, kust algab inimese võim olukorras, kus me kõik sünnime ühtmoodi, kuid pole kunagi võimu suhtes võrdsed. Probleem, mis oli väga terav renessansi ajastul ning on väga valus ka kaasaegses Eestis.

Et olla täpsem – alandlikkuse ja väärikuse suhe tuleb ära klaarida iga hetk, mitte alles kohtumõistja ees. See kohustus juhib meid probleemini, mille lahendamiseta me Eesti kultuuri ei mõista. Pean silmas vennastekoguduse liikumist, mida Weber käsitles krahv Nikolaus Ludwig Zinzendorfi kaudu.

Liikumise Eesti-osa on uurinud tegelikult kaks materjalitundjat, Rudolf Põldmäe (1908–1988) ja Voldemar Ilja (1922). Esimene jõudis 1940 kaitsta magistritöö ning kirjutada aastaks 1975 kogu materjali läbi n-ö esimest korda, kuid toimetatud kujul tervikuna on tema doktoriväitekirjaks mõeldud uurimus avaldamata jäänudki.

Teine on saanud ainesesse süveneda märksa vabamalt, tulemuseks 5 köidet ühtekuuluvaid uurimusi mõttelise koondnimetuse all «Vennastekogudus Eesti alal 1729–1817» (1995–2006).

Mõlema tööd on allikaterikkad, ent põhiküsimus asub allikatest väljaspool ja seisneb minu arvates järgmises: missuguses mõttes ja mille kaudu tuleb inimestel kokku hoida, nõnda et igaühe iseseisvus samas kaduma ei läheks ega rusutud saaks? Kes tahab, pääseb sedamööda ka kalvinismi südamesse, tehes samas endale selgeks, kuidas ja missuguse hinnaga näitas renessanss rohelist tuld indiviidi vabadusele.

Siinkirjutaja jaoks on Max Weberi «Protestantismi eetika …» niisiis eeskätt õhtumaise pragmatismi ajalugu, peatükk sellest. Pragmatismi lähtekohaks on püsiväärtuste ajutisus. Arvan teisiti ja Weberit lugedes leiab sellele ka kinnitust.

Peeter Olesk

Max Weber (1864–1920) on üks tänapäeva sotsioloogia rajajaid, kes jõudis ennast teostada väga mitmes valdkonnas: religiooni-, majandus-, õigus- ja võimusotsioloogias. Viljaka ja mitmekülgsete huvidega teadlasena paelus Weberit ennekõike küsimus Lääne ühiskonna eripärasest käekäigust, selle pidev areng ratsionaliseerumise ja «lummusest vabanemise» suunas, mille parimaks näiteks on kapitalismi sünd.

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)